Trallallaa. Homme lähen juba lennuki peale, häbematult vara pean tõusma - pmst sellisel kellaajal, et kas üldse minna magama või... Igatahes, tagasi Inglismaale mineku üle on hea meel, ja kodumaal oldud aja üle on superhea meel. Eile käisime Polinaga viimasel kohvil ning Pol otsustas eksprompt ka Tiina ja Marili juurde kaasa tulla, ja me olime seal lummatud. Olime tädi Polina ja tädi Anne-Mai ja laps oli laps. Nojah, mitte just tavaline laps, vaid hästi armas laps.
Pärast oli kurpsik olla, kui kõigepealt Tiina rongiakna taga kutsikasilmadega otsa vaatas ja lehvitas ning pärast Polina bussiukse juures. Kurpsik tõesti. Samas nii tore oli koos istuda ja muljetada. Kõige esimene kord, kui me siin kokku saime, me kõik jooksime üksteise poole nagu filmis ja selline soe tunne oli...kui oled koos oma kalliste inimestega, siis pole midagi muud vajagi ja sul on kõik, mida vaja. Kalli!
Vana-aastaõhtu oli ka super. Alguses istusime niisama ja sõime ja tantsisime Gangnam Style'i ning pärast läksime kesklinna ilutulestikku vaatama ja Maasikasse tantsima. Gangnam Style'i muidugi. See oli tõesti õhtu teema. Ahjaa, ja mul oli sünnipäev ka. Selle üle ei saa samuti kurta. Kesklinnas jõudsime Mirjamiga isegi Tiina ära kaotada (või ta suutis meid maha raputada), sest seal oli meeletult inimesi, aga siis ma seisin kivi peale ja mingi poole tunniga leidsime jälle üksteist.
Praegu tulen hambaarsti juurest ja mingil põhjusel hakkasin kohe kommi sööma. Anne-Mai! Sa JUST tulid... kuigi mul tegelikult ühtegi hambaauku ei olnud. Mul pole endiselt kunagi olnud. Ma leidsin aga mingid laigud kuskil esihammaste tagant ning mitte ainult ei olnud veendunud, et need on augud, vaid et mu kaks esihammast tuleb tingimata välja tõmmata ning muud õudust. Pole siis ime, et ma hambaarsti juurde minekut edasi lükkasin.
"Kullake, see on ainult hambakivi," ütles arst ja puhastas ära. Ning ütles, et ma pean ainult natuke hoolikamalt hambaid harjama, et seda uuesti ei tekiks. Müüs mulle uue pehme hambaharja ka.
Mees, see on alles kergendus. Ma olin tõsiselt kindel, et ta tõmbab mul hambad välja. Ja kui ooteruumis Imelist Teadust lugesin ja seest kostvat katkematut puurimist kuulasin, kaalusin tõsiselt plehku pistmist.
"Aga kuhu sult siit joosta on," ütles arst, "sa oled kodust kaugel." Sest see on üks koht Puhjast natuke eemal.
Muuseas teadus on tõesti imeline. Ämblikuteriigis on tõesti asjalood õõvastavad ja emased isastest kõvasti tegijamad. (See kehtib muidugi ka inimriigi kohta.) Muudkui söövad neid paaritumise ajal. Ja pojad söövad ema ära, kui tal pole piisavalt süüa neile anda. Natuke äärmuslik.
Whiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii. Tahan lennata.... kõrgelt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar