Teeme turisti

Liisu ja isaga jalutasime eile linna peal, käisime Lidos söömas ja läksime lõpuks Kadrioru parki uudistama. See oli tõesti võrratu.

Tiiki olid püsti pandud kunstiteosed erinevatelt autoritelt erinevatest riikidest. Päris lahe mõte. Kusjuures Liisule ja minule meeldisid täpselt samad taiesed: üks murust paat ja värvilised puuoksad, mille harud meile mõlemale äikesenooli meelde tuletasid.

Ja kuigi preili Tujukas suutis end kokku võtta ja enam-vähem normaalne olla, siis ilmaga meil eriti ei jopanud, sest kohe peale Kadriorgu jõudmist hakkas tibutama. Isal ja Liisul olid mõlemal vihmavarjud kaasas, aga mul nagu never. Mul isegi pole vihmavarju (nad lähevad mul alati insta katki) ja kui ka oleks, siis ma ei võtaks teda endaga linna peale, sest ei viitsiks tassida. Mõlemad pakkusid mulle küll järjekindlalt kohta oma varju all, aga see on lihtsalt kindel viis, kuidas kõik märjaks saaksid.

Roosiaeda oli üks jänku kinni jäänud. Ta muudkui putkas mööda müüriäärt ega leidnud teed välja, mis oleks olnud väga lihtne. Ta oleks pidanud lihtsalt natuke kauem putkama, kuni müür otsa saanuks. Liisul hakkas jänkust kohe kahju ja ta keelas isegi minul lähemale minna, et jänksi uudistada. 

"Ta kardab," ütles Liis. "Sellepärast ta välja ei pääsegi."

Jänes hüppas üles müüri peal olevasse purskkaevu ja tardus seal nii osavalt, et kui poleks teadnud, poleks aimanudki, et jänes pole osa purskkaevust.

"Ta on nii pisike," ütlesin teda vaadates.

"Minu meelest just imelikult suur," ütles Liis.

"Okei. Ta on nii lopsakas!" ütlesin kohe sõnakuulelikult. Sellepärast Liis mind vahel tuulelipuks hüüabki...

Kodus pugesin algul krõpsupakiga teki alla nagu tavaliselt, kui ilm on paha ja tuju on paha, ja tegin siis väikese lõunauinaku, nagu tavaliselt, kui... kui võimalus on. Mul ei lähe kunagi meelest lahe vastus küsimusele, mida ma kuskilt lugesin: miks kassid nii palju magavad?

Vastus oli lihtsalt: sest nad saavad. Sest neil ei olnud eriti palju looduslikke vaenlasi ja nad lihtsalt harjusidki magama kaheksateist tundi päevas, sest keegi ei püüdnud neid sel ajal maha koksata. Põhimõtteliselt oli neil lihtsalt nagu why not? 

Umbes kell kaheksa õhtul otsustasin oma lõunauinaku katkestada ja kodu korda teha. Viimasel ajal on nii kiire olnud, et pole kuidagi leidnud aega koristada. See on vist tõsi, et enda ümbruse korrastamine teeb mõnevõrra korda ka mõtted, igatahes oli mul peale kodu läikima löömist palju parem olla. Siis helistas Tiina ja me lihtsalt itsitasime üksteisele pool tundi järjest telefoni. Selle peale muutus mu õhtu juba päris toredaks.