Ühine tööpäev polnud mitte ainult imelik. See oli väga imelik.
Üks hetk kuulasin ma, kulm kortsus, pealt, kuidas ta kliendiga suhtles.
"Miks sa oled klientidega nii kena ja minuga nii vastik?" küsisin ma, kui klient oli ära läinud.
"Sa ei tea, kui raske mul on üldse kena olla," vastas ta silmagi pilgutamata.
Ja päris päeva lõpus küsis ta minult ohates: "Tõsiselt, mida sa täna tõmmanud oled?"
Ja mul oli nagu et sorri, et püüan mingit vestlust ülal hoida, selle asemel et päev otsa lihtsalt vait olla.
Kui me bussi pealt maha läksime, tegin talle kalli. Ma ütlen infoks, et kui ma kedagi kallistan, siis alati pikalt. Mulle meeletult meeldib kallistamine. Ma ei ole mitte kunagi see, kes esimesena eemale tõmbub. Kui ma tunnen, et teine inimene oleks nagu valmis lõpetama, siis surun lihtsalt oma kõrva vastu tema põske ja mõtlen: "Nooou, sea ennast parem sisse, sest see siin võtab veel aega!"
Tema hakkas kohe tõmblema, püüdis mind eemale lükata ja rääkis, et ta peab trenni minema ja et tal on kiire. Lõpuks näpistas ta mind seljast, mille peale isegi mina vihjest aru sain ja eemale tõmbusin.
Kui ma teda veel sekundi kauem oleksin kallistanud, oleks ta ilmselt mulle politsei kutsunud. Ma püüan ikka veel otsustada, kas see on naljakas või piinlik, aga kaldun sinna piinliku poole :D Ja kohe pärast seda haaras ta kotist suitsu, nagu tal oleks rämedalt vaja närve rahustada.
Oh jah. Aga väljas muudkui sajab. Ma olen juba teist päeva teki all, vaatan vihma ja joon kohvi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar