Nii rahulik on. Hetkel isegi ei saja. Õhus on aga juba mitu päeva sügisetunnet, kõik tuletab mulle meelde neid septembrihommikuid, kui ma Inglismaal iga päev lapsi kooli viisin. Kõik on nii asjalik.
Samas Marili lubas, et laupäeval tuleb kakskümmend viis kraadi, lubadus, mis mind kohe pöördesse ajas. See oleks nii täiuslik, sest laupäeval on meil Mariliga midagi eriti suurejoonelist plaanis. Ma ei suuda ära oodata!
Nii mõnus on oma parima sõbraga lihtsalt pool tundi järjest rääkida. Viimasel ajal venivad meie kõned megapikaks ja mulle meeldib see. Hakkasime rääkima kesklinnas, ja kui ma oma koju astusin, oli Tiina veel toru otsas. Märkasin, et Helen oli kõik ideaalsesse korda seadnud ja lauale pika kirja jätnud, mis hakkas niimoodi: "Ülinunnu oled! :)" :D
Keegi võiks veel arvata, et ma nunnu olen. Eile küsis ülemus, miks mu aju juba lühises on, kui ma alles esimest päeva järjest tööl. Ma ei osanud sellele midagi vastata. Võib-olla, et inimvõimetel pole piire. Et kui inimene väga tahab, siis ta suudab... oma aju lühisesse ajada ka lühikese ajaga.
Muidu on meil seal päris tore. Ükspäev olime köögis, mina, M ja meie suveabiline kõige viimast päeva. M ütles mingi nalja, mis oli suht lambikas. Ma seisin parajasti külmkapi juures, käes pakk külmutatud kanaga, et see sulatusse panna. Ja sinnasamma põrandale ma vajusin, kana süles, ja me kõik naersime seni, kuni pisarad silmis. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii südamest naersin, ja veel mitte millegi üle. Mul oli pärast konkreetselt meik laiali.
Elus võiks rohkem selliseid hetki olla :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar