Imeline on panna äratuskell millegi muu kui töö jaoks. Me valisime endale üpris varajase kinoseansi, et pärast saaks koos veel midagi teha (yolotada, nagu sõbranna ütles. Ma kiidan selle väljendi heaks:D). Mitte küll nii varajase, et oleks rangelt võttes vaja äratust panna, aga vahel on tore nii vara ärgata, süüa oma croissanti ja küpsiseid, juua kohvi ja kirjutada blogi.
Mu äratas tegelikult mõnus päikesekiir silmas. Pidasin juba plaani, kuidas ma saan täna seeliku selga panna, aga selle peale muutis ilm end kiirelt ning on praeguseks pilvine, udune ja päris jahe.
Sügis peaaegu.
Mulle muidu sügis meeldib. Selles on mingit romantikat... ja asjalikkust. Ja udu on alati võrratu. Aga praegu ma sooviks niiii väga ühte suvekuud veel. Ühte kuuma, unist suvekuud, mil iga päev paistaks päike ja mille ma saaks tervenisti rannas veeta.
Võiks terve aasta järjest suvi olla. Mitte igal aastal, aga lihtsalt nagu anomaalia. Kõik oleksid segaduses, teadlased ei teaks, millest see tuleb, aga igatahes Eestis oleks terve aasta järjest suvi. Ja mina oleks nii õnnelik.
Ma mäletan suvel seoses uduga eriti lahedat kogemust. Läksin randa ja vaatasin juba eemalt, et mingit suitsu või tossu voolab ranna poolt puude vahele. Ehmatasin juba veidi ja mõtlesin, et rannas midagi põleb, aga lähemale jõudes nägin, et see oli udu. Eriti paks udu. Heitsin pikali ja vaatasin lummatult, kuidas merelt voolasid udulaamad randa. Pidi vist olema mingi soojade ja külmade õhumasside kohtumine või midagi. Aga reaalselt rannas ei näinud endast natuke kaugemal eriti midagi, küll aga võis endast meetri kaugusel peaaegu katsuda seda udu.
Väga sürr.
Hakkan end nüüd "Suitsiidisalga" jaoks valmis seadma. Eelmise nädala Ekspressis oli selle kohta arvustus, kus nenditi, et ehkki tegu peaks olema filmiga, kus peategelasteks terve kamp pahalasi, ei ole nad tegelikult ikka tehtud nii pahadeks, kui oleks pidanud, vaid on jäetud alles mingi hea pool. See häiris arvustajat tugevalt, sest tema meelest püüti sellega publikut mitte eemale tõugata, aga selline teguviis on natuke nagu pettekas. Et las ollagi ometi kord film, kus tõeliselt halb tegelane on keskmes ning talle tuleb kaasa elada.
"Hollywoodi filmid on tegelikult kõik sügavalt konservatiivsed," oli seal arvustuses kirjas. Mulle meeldis see tsitaat niivõrd, et jätsin selle meelde. Vist on jah. Alati on kuskil mingi moraal peidus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar