Olin siin just neli päeva järjest tööl ja no siis läheb lappama. Kui ma olen väsinud, siis hakkan ma mõttetusi rääkima. (Vastupidi mu tavalisele üliloogilisele jutule.)
Kolmandal päeval kogus ülemus kõigi käest paarile asjale allkirju.
"Mis päeval M tööl on?" küsis ülemus minult. "Mul on temalt ka allkirja vaja."
"Vist homme," vastasin ja mõtlesin hetke. "Aga edu, kui sa tahad temalt allkirja kätte saada. Ta ei anna põhimõtteliselt allkirju."
Ülemus vaatas mind üle prillide, aga ei öelnud midagi.
"Tead, kuidas mõned metsrahvad ei lase kunagi endast pilti teha, sest neil on uskumus, et see varastab nende hinge?" küsisin samal ajal põrandat pestes. Sest ma olen multifunktsionaalne. "Umbes sarnane usk on M-il allkirja andmisega. Ta teab ise ka, et see on ebaratsionaalne, aga ei saa sinna midagi teha. See käib ta usu vastu."
Ülemus vangutas pead.
"See segab ta elu päris kõvasti," jätkasin ma. Meie suveabiline istus toolil, jalad üles keritud, et ma põrandat pesta saaksin, ja kuulas mind, suu ammuli.
"Ta võiks kasvõi päranduseks miljoni saada, aga ei saaks seda vastu võtta, kui selleks tuleks kuhugi allkiri anda," ütlesin ma. "See on täielik košmaar."
"Küll sa võid jahvatada," ütles ülemus.
"Andesta," ütlesin ma haigutades. "Olen täna öösel ainult kaks tundi maganud."
Kui ma sellest eile M-ile endale rääkisin, vangutas ta samamoodi pead. "Kust sa neid asju võtad? Ma ei saa lihtsalt aru, mismoodi su aju töötab."
"Mul on väga elav kujutlusvõime," vastasin ma. "Kui sa veel teaksid asju, mida ma välja ei ütle."
Neljandal tööpäeval ma hakkasin juba itsitama mitte millegi üle. Meil tuli megakogus kaupa, mille kenasti üles tassisime (aga tänu sellele on mul jälle megalihased tekkinud!). Hiljem hakkas M end igat moodi venitama ja painutama.
"Kas sa teed joogat?" küsisin ma ja hakkasin naerma.
"Jaa, joogat töö juures," vastas ta ja naeris ka.
"Tegelikult tõmbasin endal vist selle tassimisega midagi ära."
Selle peale lihtsalt naersime kaks minutit järjest.
"No, but seriously," ütles ta, ja siis naersime veel kaks minutit.
Ja veel natuke hiljem mainisin muuseas, et pidin olude sunnil Meghan Trainori laule endale isegi telefoni tõmbama, sest et mul need nii kummitasid.
"See on õudne," ütlesin. "Ära mõista mind hukka."
M nägi hetkeks natuke... mis sõna see võiks olla?... sheepish välja.
"Mul on ka," ütles ta siis. "Aga mitte tavalised, vaid kaks korda kiiremad versioonid. Mul on selline kiiks, et meeldivad laulude kiirendatud versioonid."
"Sa teed nalja," ütlesin kohe. "Sa pead mulle seda laskma."
Siis lasi ta mulle Meghan Trainori "Me too" kaks korda kiiremat varianti... ja see oli lihtsalt sürreaalne kogemus.
"Omg," ütlesin ma ja pidin peaaegu pikali kukkuma. "Sa tapad mu."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar