Loomariigi imed

Hakkasime magama sättima, kui märkasin, et sõber oli aknalauale jätnud pataka sularaha.

"Ära jäta nii," hoiatasin ma. "Kajakad võivad sisse lennata ja kakskümmend eurot pihta panna. Nad on selliste asjade peale mihklid."

Sõber ei vastanud midagi, vaid heitis pikali. Ma heitsin ka pikali, mida tehes märkasin, et üks diivanipadi oli ka akna lähedal.

"Pliis võta see padi ka sealt ära," vigisesin. "Sa oled lähemal."

Sõber ei teinud märkamagi.

"Nad varastavad patju ka," ütlesin. "Poleks esimene kord. See on muidugi natuke keerulisem teema, mitte nii, et lendad sisse ja kohe jälle välja, raha noka vahel. Sest vaata, kajakad on suured, aga mitte nii suured. Ühe padja varastamiseks läheb vaja neli kajakat. Igaüks võtab ühest nurgast ja lähevad."

Sõber ei öelnud midagi, ja ma tõlgendasin seda kutsena jätkata.

"See on tegelikult hull manööverdamine," ütlesin ma. "Kui nad pimedas toas asjatada püüavad. Mõni kajakas ajab alati midagi ümber. Kõige hullem hetk on aknast selle padjaga välja saamine. Nad peavad selle niimoodi...serviti keerama. Sealjuures on oluline tiimitöö, mitte iga üksiku kajaka ego. Sest vaata, eesmärk on neil ühine, saad aru?"

Kui sõber ka sai, siis ta ei väljendanud seda kuidagi.

"Kas sa ikka kuulad?" küsisin ma.

"Jah."

"Igatahes, see pilt on vägev, kui nad öötaevas selle padjaga lendavad, igaühel üks nurk noka vahel," ütlesin ma unistavalt. "Seda peab ise nägema, et aru saada. Mõnikord istub nende boss, veel üks kajakas, veel padja peal."

Lõpuks sai mul jaks otsa ja ma hakkasin itsitama. Sõber võttis mul ümbert kinni ja märkis: "Mul ei ole sõnu. Sul on ikka väga elav fantaasia."

"Mis fantaasia? See on päriselu. Loomariigi imed. Guugelda," soovitasin ma ja jäin plaksti magama.