Mmm, suvi on natukeseks tagasi tulnud. Ülimõnus. Käisin hommikul Kadrioru pargis raamatut lugemas ja seal oli lihtsalt taevalik.
Linnas oli päris palju rahvast ning Vabaduse platsis oli mingi taasiseseisvumispäevakontsert. Ja veel olid seal maalma suurimad õhupallid:
Ei saa salata, et need õhupallid ajasid mind päris elevile.
Kui Marili minu juurde saabus, oli mul söök just valmis saamas. Pistsime kõhu täis ja hakkasime end valmis seadma, et uuesti Kadriorgu minna.
"Mul on tunne, nagu vanaema juures oleks," ütles Marili diivanil lebaskledes.
"Mis mõttes?" küsisin võpatades. Mul ei mänginud ometi Elmari raadio ega midagi.
"Sest kõht on nii täis söödetud," ütles Marili rahulolevalt.
Kuigi mina vähemalt ei sunni sööma nagu kõik vanemad inimesed. Tegelikult ütlesin, et ärgu lõpetagu sööki, kui rohkem ei jõua. Ma teen alati suured portsjonid, sest olen harjunud, et ma ise söön palju.
Siis hakkasime sättima ja suundusime Kadriorgu kontserdile. Ma olen tegelikult väga õnnelik, et meil sinna õnnestus saada. Väga lahe kogemus.
Esiteks oli seal väga ilus. Mahe augustiõhtu, roosipõõsad ja vulisevad purskkaevud.
Teiseks oli seal väga palju prominente. Obvi. Alguses me Mariliga veel viitsisime üksteisele mainida, kui kellestki eriti tähelepanuväärsest möödusime, aga siis ei vaevunud enam. Sest, noh... kõik olid kuulsad.
Aga üks tähelepanek, mille ma iga kord tegema pean, kui näen mõnd naiskuulsust päriselus: nad on kõik nii palju väiksemad kui telekas. Pisikesed ja üliilusad. Eks sellepärast nad kuulsused ongi. Lenna Kuurmaa näiteks on kasvult ja kujult nagu teismeline tüdruk ning kogu ta riietus oli nii hooletult šikk, et ma ei suutnud hoiduda teda vaatamast.
Kõik olid nii elegantsed, et mul tekkisid juba sisse astudes mõtted, miks ma ometi riietuskoodeksist kinni ei pidanud. Noh, kutse peal oli kirjas, et "riietus vastavalt ilmale", aga ma oleksin ikkagi pidanud mõtlema, et see oli Presidendi Kantselei korraldatud kontsert Kadrioru roosiaias. Igatahes püüdsin ma oma alaväärsuskompleksist kähku üle saada, sest mida mul enam teha oli?
Tegelikult silmasin seltskonnas mitu korda üht noormeest, kes oli riides nagu Eminem. Ta oli minust veelgi vähem hoolinud, mida selga panna. Tal oli nokamüts peas!
Teda natuke rohkem silmitsedes sain aru, et tegu oli ühe mu klassivennaga gümnaasiumipäevilt. Damn, mõtlesin ma, Descartes represents!
Ilmaga vedas meil totaalselt. Oli nii ilus ja mahe öö ning igal pool põlesid tulukesed. Kontsert ise oli päris ilus ja selle valguslahendus ka. Aitäh, Marili, selle kogemuse eest :)
Ja peale seda, kui me sõbraga selgeks rääkisime, et me ikka ei sobi kokku, on kogu mu viha lahtunud. Ma mõtlen temast jälle nagu ülitoredast inimesest ja tahaksin talle üle kõige kalli teha :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar