*

Kui me töökaaslasega olime oma filmi ära vaadanud, läksime ja luusisime natuke Mustamäe keskuses ringi ning maandusime Chopstixis, et natuke jutustada. Ja nuudleid süüa.

Avastasin, et oleme sarnasemad, kui oleks võinud arvata.

"Lõpuks ometi sain ma sinust midagi teada," ütles M kulmu kortsutades. "Sa ei avalda endast muidu kunagi midagi."

Ma mõtlesin selle üle natuke. Seda öeldakse mulle sageli ja ma ise ei tea, miks see nii on, aga alatihti kuulen ma inimestelt fraase nagu "Ma ei tea sinust mitte midagi" ja "Miks sa nii salapärane oled?". Ma ei tea. Ma veedan päris palju aega rääkides, aga võib-olla siis mitte kõige isiklikumatest asjadest. 

See on kummaline vastuolu, sest oma perele ja sõpradele võin ma oma elust küll tüdimuseni rääkida. Ma mõtlen nende tüdimuseni. Ise ma ei tüdine oma jutust kunagi :D

Ma sattusin M-ile ka oma sotsiopaadi-raamatust rääkima ja tal lõid kohe silmad särama. "Mul on paar sarnast raamatut," ütles ta. "Me võime vahetada. Ma toon sulle töö juurde."

Ja ma viisin talle töö juurde oma raamatu ning tema tõi mulle kaks vastu.

"Miks sul sellised raamatud üldse olemas on?" küsisin ma.

"Selle ingliskeelse näiteks kinkis mulle hiljuti sõbranna," ütles ta. Ma ei saanud naeru pidama. Ma ei tea, mida ma teeks, kui minu sõbranna kingiks mulle raamatu pealkirjaga "The good psychopath's guide to success: How to use your inner psychopath to get the most out of life".

"Ta lihtsalt teab, et see teema mind huvitab," kehitas M õlgu.

Ma ei saanud sellel minna lasta, see oli lihtsalt liiga hea. Mulle tulvas kohe pähe terve kuhi fiktsionaalseid raamatuid, mida oleks tore oma sõbralt kingiks saada.

"Mõtle, kui ta kingiks sulle raamatu pealkirjaga "So you're a bitch: It's not the end of the world"," ütlesin ma vaimustusega.

"Või "Brains: you don't really need them to survive"". 

M ohkas, sellal kui mina naerukrampides väänlesin. 

"Võimalusi on lõputult! "So you're stupid: How to make it anyway." Ja sina küsiksid sõbrannalt, kas ta püüab sulle selle raamatuga midagi öelda. Aga tema kehitaks õlgu ja vastaks, et see lihtsalt tuletas talle sind meelde."

Ma tahaksin öelda, et sellega ma lõpetasin, aga kahjuks lasin veel tükk aega edasi. Kui ma mingi nalja endale hambusse võtan, siis sinna see ka jääb ning lahti ma ei lase.

Igatahes olen nüüd neid kahte raamatut vaheldumisi lugenud. Kõigepealt võtsin ette Jon Ronsoni "Psühhopaadi testi", mis kahjuks on eesti keelde tõlgitud variant. Ja ma olen peaaegu kindel, et "Psühhopaaditest" peaks olema kirjutatud kokku. Ja seda on niiii raske lugeda, sest terve raamat on toortõlge. See on halvasti tõlgitud ja halvasti toimetatud ja nii paljude lausete puhul ma jään häiritult mõtlema ning saan aru, kuidas see lause pidi olema inglise keeles kõlanud. Inglise keeles oleks see normaalne. Aga eesti keelde seda niimoodi tõlkida ei saa.

Sellepärast ostan ma alati kõik oma raamatud tõlkimata kujul. Ma ei tea ju ette, kuidas ta tõlgitud on, ja palju kindlam on minna originaali peale välja.

Muidu aga, oma sisult, pole "Psühhopaadi testil" viga midagi. Päris huvitav on. Jon Ronson on uuriv ajakirjanik ja autor ("Mehed, kes jõllitavad kitsesid"), kes seekord sukeldunud psühhopaaditeemasse. Ta on avastanud psühhiaater Bob Hare'i välja töötatud testi, mille alusel on võimalik kindlaks teha, kas inimene on psühhopaat või mitte. Seda testi ja selles välja toodud punkte on vastavas kirjanduses nii palju viidatud, et mul on see juba peas.

Jon Ronson kohtub erinevate kurjategijate ja endiste juhtivtöötajatega ning püüab kindlaks teha, kas nende puhul on tegemist psühhopaatidega või mitte. Päris huvitav.

Tegelikult sain raamatut lahti tehes aru, et olen Jon Ronsonit varemgi kuulnud. Lausa rääkimas kuulnud. Ta on oma psühhopaatia-alastest leidudest koguni TED-i kõne pidanud, mida ma paar aastat tagasi kuulama juhtusin.

 

Teise raamatuni ma pole veel jõudnud, aga vähemalt on see inglise keeles, mis juba eos kõlab hästi.