Viimasel ajal olen kuidagi eriti negatiivne ja panen bitchi. See on košmaar. Eile õhtul saabusin koju ja mul oli enda suhtes kohe vastik olla, sest olin terve päeva nii negatiivne olnud.
"Püüa vähem bitchida," ütlesin iseendale karmilt.
Ja tänane päev oli hoopis teisest puust. Esiteks said mõned asjad selgeks räägitud, mis õhu jälle klaariks tegi. Teiseks olime üldse kõik heas tujus ja ajasime üksteisele vastastikku jama. Kõigepealt hakkas M J-le midagi rääkima, mille sisu ma enam ei mäleta, aga mis oli ilmselge luiskamine, jälle midagi uute reeglite ja muudetud korralduse kohta. J kuulas, näos aina suurem segadus.
"Lase edasi," ütlesin ma M-ile julgustavalt, "ta juba usub sind."
"Ah, kurat küll," vihastas J ja lõi käega, vaadates samal ajal M-i uskumatul ilmel, sest tema ei aja meil tavaliselt jama. "Anne-Mai, sina oled siin kõik ära rikkunud!"
M naeris samal ajal hüsteeriliselt ja pihtis mulle: "Nüüd ma tean, miks sa oma lugusid räägid. See on nii hea tunne, kui keegi uskuma jääb!"
J on meil selline lahe tüdruk, et ise meil kõige noorem, aga konkreetselt korraldab asju. Väga konkreetselt. Ütleb alati kõik välja, mida mõtleb, ja sealjuures erilise taktitundega ei hiilga. Ja väga praktiline on ta ka ning tühjale-tähjale ega sentimentaalsustele aega ei raiska. Selle juures on naljakas, kuidas ta vahepeal kõige imelikumaid asju uskuma võib jääda. Nagu tookord, kui ma talle rääkisin, et uus reegel: kui mingi mees kassas su numbrit peaks küsima, siis pead selle mehe arvetšeki uuesti välja laskma, seletuskirja kirjutama, tšeki ja seletuskirja kokku klammerdama ja juhatajale andma, kes sellele omakorda templi peale lööb ja kontorisse saadab.
"Kontor peab teadma, miks ja mis asjaoludel sa tegeled töö ajal kõrvaliste asjadega," seletasin ma aina rohkem hämmastusse minevale J-le. "Ja tšekile ära unusta kindlasti oma allkirja peale panemast."
Reaalselt ma ei kujuta ette, et keegi teine seda uskuma oleks jäänud.
Ja J, kellega meil vahetevahel lahkhelid tekivad, aina rippus täna mul kaelas. Tuli, pani käed ümber ja surus oma põse minu oma vastu, mis oli ülinunnu. Ma olen hästi füüsiline inimene ja mulle meeldib, kui mind puudutatakse - juhul muidugi, kui mul selle inimese vastu midagi ei ole. J-l aga on vist lihtsalt kahju, sest ta läheb meilt varsti ära. Kuigi ta käib ringi ja kinnitab, et tal ei ole kahju ja et elu ongi selline: inimesi tuleb ja läheb.
Isegi ülemus, kes tavaliselt ei käi ega kedagi ei käpi, hakkas mind täna torkima, ja ma ei saa midagi teha, et ma iga kord karjun. Mul on sellised refleksid. Samuti pani ta mu külmkappi kinni. Mina parajasti koristasin seal ja laulsin kõvasti Justin Bieberi uusimat laulu, kui plaksti! minu taga külmkapiuks kinni läks. Ma jõudsin juba paanikasse sattuda, enne kui välja nuputasin, kuidas ust seestpoolt avada.
"Miks teeeed mulle nii?" halisesin ülemusele. "Ma sain närvišoki."
Tema vaatas lihtsalt lülitit ukse kõrval ja kahetses, et oli jätnud tule ka kustu panemata.
Õhtupoole tuli teise vahetusse tööle meie kõige uuem tüdruk, kes samuti hakkas mind mööda minnes puusaga müksama või kuhugi torkama.
"Ma ei saa aru, mis kõigil täna viga on?" küsisin ma. "Kõik neli inimest, kes täna tööl on olnud, aina torgivad mind."
"Sinna pole midagi teha," vastas tema, "sa oled nii nunnu, et sind peab puudutama."
Ja mul oli nagu et tüdruk, su suu läbi kõneleb tõde :D
Hm, mida rohkem ma siin neid asju kirjutan, seda rohkem mulle hakkab tunduma, et meil töötab seal üks kamp napakaid.
Nii et ma rohkem ei kirjuta ja lähen parem IT Crowd'i vaatama ning söön sinna juurde paar kesköist banaani.
(Ükspäev sõin korraga ära viis banaani. Ise ma seda isegi ei märganud, vaid ühek hetkel lihtsalt vaatasin, et kauss on tühi, ja küsisin endalt: "Kas... kas ma sõin just viis banaani ühekorraga?" Siis lugesin koored üle, ja jah, sõin küll. Yolo.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar