#väikemukk

Tiina käis eelmisel kolmapäeval Tallinnas. Koolis ning jäi ka minu poole ööseks. Me tšillisime linnas ühes kohvikus ja siis tegime sellise naljaka kokkuleppe, et seni kuni Tiina koolis harjutab, lähen ja teen mina kodus ühe lõunauinaku.

Kodus vaatasin oma segadust ja kaalutlesin, kas sellel natist kinni haarata või mitte, aga loobusin siiski oma uinaku kasuks. Uinakud on parimad.

Õhtul saime uuesti linnas kokku ja tegime natuke turisti. Ma lähen harva kuhugi uutesse kohtadesse, vaid käin Tallinnas kogu aeg sama rada ja teen samu asju. Tiina viis mind siis Russalka juurde ja jalutama. Piilusime mingit jalkatreeningut ja ilm oli suviselt mahe ning mul oli vahepeal tunne, nagu oleksime mõnes vaikses maakonnas, mitte Tallinnas. Ja siis istusime suvalise bussi peale ja läksime, kuhu see viib, nagu Tiina alati mul teha soovitab.

Õhtul vaatasime natuke Netflixi, aga Tiina oli üliväsinud. Kell pool kümme heitsin talle kõrvalpilgu ja nägin, et ta on konkreetselt juba poolunes, nii et halastasin ning läksime tuttu. Millegipärast olin vahetult enne seda endale kaks tassi kohvi sisse littinud... aga mõistus pole oma teha :D

Vaatamata Tiina unisusele sain oma õhtuse muinasjutu ikkagi kätte.

"Kas sa ise ei oska muinasjutte?" küsis Tiina.

"Oskan. Ma tean neid väga palju. Aga ma ei oska neid niimoodi edasi rääkida. Mulle meeldib, kui mulle räägitakse," nurusin mina. Ja nii ta siis rääkis mulle väikesest Mukist. Sealjuures ei jätkunud mul isegi viisakust seekord mitte vahele segada.

"Kui Mukk oli söönud mõned viigimarjad, heitis ta kogemata pilgu jõevette ja nägi, et talle olid pähe kasvanud pikad eeslikõrvad," jutustas Tiina.

"Kas need olid nagu insta kasvanud?" küsisin ma.

"Just. Need olid insta kasvanud. Siis leidis ta kõrvalpuult veel viigimarju ja mõtles, et enam hullemaks ikka minna ei saa, ja sõi neid ka."

"Mukk pani täiega yolot, ühesõnaga," tähendasin ma vahele.

Ja nii see läks kahjuks edasi kuni muinasjutu lõpuni.

Järgmisel hommikul võtsin ma parajasti kapist kaht kohvitassi, kui selgus, et mu koordinatsioon on tsipa imelik ning need lihtsalt plahvatasid. Mõlemast jäi kõrvulukustava kolina saatel hetkega ainult pool järele. Ma ei tea, kuidas on võimalik kahte tassi kapist lihtsalt nii valesti võtta... aga samas, kõik on võimalik, kui väga tahta.

Tiina tuli vannitoast ehmunud näoga välja ja küsis, mis juhtus. Ta silmitses mu elamist ja kõiki tassikildudega kaetud pindasid.

"Mina juhtusin," vastasin alistunult.

Hiljem leidsin veel diivani pealt ühe tassikõrva.

Samas see on vähemalt võimalus uusi tasse ostma minna. Üks neist, mis katki läks, oli mul kakskümmend aastat olnud.

Naljaka kokkusattumusena juhtus nii, et selles kohvikus, kuhu Tiina mind viis, käisin ma esimest korda. Ma vaatasin natuke aega teenindajaid ja mõtlesin, et huvitav, palju nad palka saavad. Et väga palju see vist olla ei saa.

Ja järgmine päev mainis mu ülemus jutu sees just seda kohvikut.
"Ma just eile käisin seal!" ütlesin ma.

"Ma töötasin seal aastaid," ütles ülemus. "Seal on väga head palgad muideks. Ja väga püsiv kaader. Meil olid viis aastat kõik samad inimesed."

Nii naljakas, kuidas ühel päeval küsid mõttes midagi ja teisel päeval lambist keegi tuleb ja vastab sulle, ilma et sa temalt oleksid küsinudki.