Sügispäevad

Viljandi vaikus on lihtsalt hämmastav. Kui ma esmaspäeval seal käisin, siis ma ei saanud sellest vaikusest üle ega ümber. Istusime Natiga kahes pubis ja käisime ka Lossimägedes jalutamas, aga isegi kui nendes pubides meie kõrval inimesi oli, siis välja tänavale vaadates tundus, et selles linnas ei ela mitte kedagi. Selline õnnis rahu ja vaikus. Ja samas see mõjus kuidagi nii võõrastavalt. Ma ei tea, kas Tallinn on võrdluses tõesti nii kärarikas, aga vist peab olema, kui Viljandi minus iga hetk uuesti imestust tekitas.

Vahepeal tuli Miko ka köögist alla meie juurde. Kurb, et minu sinnasõidupäeval ei olnud mõlemad, nii Miko kui Nati vabad, aga sellist päeva, mil me kõik vabad oleksime, on sellel kuul võimatu leida. Eriti veel meie graafikuid arvestades, kus kõik iga hetk muutuda võib. Ma otsustasin lihtsalt kätte võtta ja esmaspäeval ikkagi sõita, sest muidu poleks seda sel kuul üldse juhtunud.

Nati oli juba tükk aega rääkinud mulle ühest uuest tüdrukust, kes neil seal on, kes väga mind meenutab. Välimus, huumorimeel, käitumine... ja ta ei pidavat ka liha sööma. 

"Miks ta kopeerib teisi?" kortsutasin ma alati kulmu. "Rohkem originaalsust!"

Nüüd, kui Nati korraks ära käis, tuli meie laua juurde neiu, kes töötas seal enne mind, ja tuli tagasi peale minu äraminekut.

"Ma ei tea, kas sa oled kuulnud," ütles ta, "aga meil on siin üks täpselt sinu moodi tüdruk. Kõik on sama!"

"Mida iganes," ütlesin ma. "Pole teda kohanud, aga ta juba eos ei meeldi mulle."

Ja ära minnes ütlesin talle natuke kurjakuulutavalt: "Ma loodan, et sa täna trepist üles minnes ei koperda."

Ta lihtsalt raputas pead. Samas tal endal on kombeks meie lauast mööda minnes alati lambist rusikat näidata ja minult nõuda, et tehku ma siis mõni nali, kui nii naljakas olen.

Õhtul sõitsin Päärlase juurde. Pole vist elus seda loomlast rõõmsamana näinud. Kõigepealt ta kurtis natuke, kui üksi oli olnud, ja siis hakkas pugema ning käis kogu aja mul järel. Tarvitses talle vaid pisike pai teha, kui ta juba nurruma hakkas. Kui ma diivanile heitsin ja ütlesin: "Päär, hops!", tuli ta insta mulle rinna peale lesima, torkas käpad mulle kurgu alla ja nurrus metsikult, vahepeal mulle otsa vaadates ja silmi pilgutades.

"I know, my precious little boo boo," kudrutasin ma talle vastu, "I love you tooo." 

Hommikul tõusime üles, asjatasime ja vaatasime natuke telekat, kui mul kell kümme jälle uni tekkis. 

"Mis sa arvad ühest hommikuune jätkust?" küsisin Pääralt, ja kui on ealeski olemas olnud keegi, kes ütleb uinakule jah, siis on see Päär. Ta keris ennast rahulolevaga näoga mu põlveõndlate juurde kerra ning sulges silmad.

Kui ma parajasti tahtsin rattaga sõitma minna, võtsin esikus kätte oma mustad tennised, eelmisel päeval puhtaks tehtud. Nüüd olid need natuke lömmis ja üleni väikeste valgete karvadega kaetud.

"Ma ei ole küll Sherlock Holmes," ütlesin ma Päärile karmilt, "aga kas sa oled nende peal maganud? Miks sa teed mulle nii?"

Päär vaatas mulle otsa ja siis igavleval ilmel kõrvale, nagu tahaks öelda, et JUBA ei huvita. 

Õhtupoolikul sõitsin Tartu, mugisin Chopstixis sisse kaks portsu hiinakat (kui ma teist korda tellima läksin, küsis teenindaja, kas see läheb kaasa, ja mul oli nagu et ei, girlfriend, see läheb sisse!), võtsin Raekoja platsist kaasa Marili ja suundusime otse Nooruse galeriisse, kus ma kunagi käinud ei olnud, aga kus toimus seekordne sügispäevade luuleõhtu. Ma pidin seda kohta isegi Google Mapsist otsima, ainult selleks, et kohale jõudes taibata, see on ju otse Riiamäel ning ma olen sellest Tartus elades sada miljon korda mööda sõitnud ja kõndinud.

Jõudsime kohale täpselt luuleõhtu alguseks ega näinud kuskil Merilyt, kes seal esinema pidi. 

"Äkki ta on kuskil tagapool," sosistas Marili.

"Ei, ta ei istuks kunagi taha," ütlesin ma. Samal silmapilgul tuli üks korraldajatest meile lahkelt mainima, et kui me istuda tahame, siis ees on rohkesti kaltsuvaipu selleks otstarbeks maha laotatud. Läksime ette ning maandusime just täpselt ei kellegi muu kui Merily ja ta sõbranna kõrval, kes meile oma kott-toolides ruumi tegid.

"Merily," sosistas Merily.

"Marili," ütles Marili.

Mina särasin kõrval.

Väga tšill luuleõhtu oli - ja mulle endiselt ei meeldi luuletused, aga mulle meeldib kogu see õhustik ja meeldivad loomingulised inimesed. Terve Tartu tundus loominguline. Ja ilus. Kõikjal värvilised lehed ja hipsteri moodi inimesed. Väga lahe. Tartu on ikka nunnu.

Obvi oli Merily kõige lahedam esineja nagu alati. Õhtujuht ütles talle peale ta esinemist laval, et tal on suured munad. Nojaa. Ei saa eitada.

Pausi ajal ründasime Mariliga kohe snäkilauda ja laadisime end tee ning veega, ja rääkisime natuke Merily luuletajatest sõpradega. Üks luuletajatest ei olnud end oma nimega tutvustanud, vaid ainult kui Inimene, ja Merilyt ajas otsekohe hulluks, et ta selle inimese nime teada ei saanud. Ta küsis temalt otse kaks korda, aga tüüp otsustas salapära säilitada ja edasi incognito olla. Siis ründas Merily õhtujuhti, sest temal pidid kindlasti kõigi esinejate pärisnimed olema. Seda märgates läks Inimene kärmelt nende poole, tõmbas Merily enda juurde, osutas seinale: "Oo, kas sa oled seda pilti näinud?", ning kui Merily vaatas, jalutas sama kärmelt minema. Me pidime kõrval naerust surema. Vähemalt selleks ajaks, kui meie Mariliga lahkusime, oli ta suutnud oma incognito-staatuse säilitada.

Ja siis sõitsin viimase bussiga tagasi Tallinna ning siin see jutuke lõpebki.