Vaatasin siin ükspäev, et jälle muud pole tükk aega olnud kui töö ja kodu, ja tegin endale reedel kinoõhtu. Tahtsin juba ammu näha "Sõjakoeri" ("War dogs") Miles Telleri ja Jonah Hilliga peaosades.
Esiteks on Miles Teller võrratu. Ta näeb hea välja, tal on lavaolekut ja ta oskab näidelda. Ta on juba nii palju häid osi teinud. Ja teiseks on Jonah Hill end ka tõestanud. Kunagiste totude osade asemel teeb ta nüüd ülihäid draamarolle. Kuigi ei saa salata, et ka neis on sageli see naljaelement sees. "Sõjakoertes", "Django Unchained'is" ja "Wall Streeti hundis" olid tema tegelaskujud kõik tsipa kiiksuga. Aga hästi mängitud sellegipoolest.
Ma lähen nüüd vist alati vaatama filmi, kus on Jonah Hill. Kui üllatuslik tulemus.
"Sõjakoerad" mulle üliväga meeldis. See on tõsielul põhinev lugu kahest tüübist, kes asutavad väikese firma ja hakkavad sellega USA sõjaväe relvahangetel osalema. Seal, kus alati on osalenud ja võitnud suurkorporatsioonid, otsivad nüüd kaks tundmatut nolki väiksemaid hankeid ja sebivad relvi ühest maailma nurgast teise. Kuni neil lõpuks õnnestub saada üks vähe suurem ots...
Teema ise on ju tegelikult tõsine. USA sõjad erinevates piirkondades on alati olnud küsitava tagapõhjaga ning ka selles filmis oli Miles Telleri tegelaskuju algul kõvasti selle plaani vastu, öeldes, et ta vihkab Iraagi sõda ning on selle vastu petitsioonidele allkirju andnud.
"Sa ei saa aru," ütles Jonah Hilli tegelaskuju. "Ma vihkan ka sõda ja vihkan Bushi. Aga see kõik juba toimub. Meie jaoks ei tähenda see sõja poolt olemist... see tähendab raha poolt olemist."
Ja selle peale läks film täie kiirusega käima. Suured rahad, välismaareisid, relvadega hangeldamine, kasiinod, joomine ja kõik muu. Peab ütlema, et see kõik oli filmis väga glamuurseks mängitud. Hea, tempokas lugu oli ja igav ei hakanud kordagi. Kogu lugu ja dialoog oli väga tugev. Näiteks see tsitaat:
"Iga sõda, mis on maailmas üldse kunagi peetud, on raha pärast. Igaüks, kes sulle vastupidist väidab, on kas loll või ise selles mängus sees."
Ainus pisike asi, mis mind filmi juures häiris, oli selle peatükkideks jaotamine. Või vähemalt seda ma arvan, et nad püüdsid teha. Nimelt iga natukese aja tagant läks ekraan mustaks ja sinna lasti mõni tsitaat, mille siis järgnevate stseenide jooksul keegi välja ütles.
Ükski neist tsitaatidest polnud meeldejääv (seepärast mul polegi ühtegi meeles) ega andnud see asi ka filmile midagi juurde. Meenutas natuke Tarantino stiili, aga ebaõnnestunumas võtmes.
Aga see on nii väike asi, et kokkuvõttes ei muuda midagi. Ülihea film! Minu viimase aja parim kinoelamus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar