Käisin töötervishoiuarsti juures. Sest et mind sinna saadeti. Ülemus hoiatas eelnevalt mitu korda, et ma hoiaks seal suu võimalikult koomal, muidu nad hakkavad pikemalt ka mu mõistust uurima. Siiralt ei saa aru, mida ta selle all mõtleb.
Ma jäin rämedalt hiljaks, mis pole üldse minu moodi. Esiteks läksin ma kodust liiga hilja välja ja üks tramm läks otse mu nina ees ära. Järgmine jättis üldse tulemata. PERHi enda leidsin ma küll hõlpsalt üles, sest ta on suur lahmakas maja, aga mida ma ei leidnud, oli selle peauks. Reaalselt. Ma otsisin nii kaua, kust ma sisse saaks. Kui ma lõpuks sain ja nägin, et see oli tulvil inimestest, kes kõik olid, noh, osanud sinna sisse minna, hakkas mul veits mark.
Siis läksin ma valesse registratuuri.
Aga inimesed olid seal kõik ülisõbralikud. Alates registratuuritädist kuni mingi tegelaseni, kes mind sealt peale korjas, kuni mu päris arstini. Mind saadeti maja peale EKG-d tegema ja verd andma. Igal pool võtsid järjekorranumbri ja ootasid oma korda. Igal pool läks päris kiiresti.
"Vabandage, aga mis üldse on EKG?" küsisin ma, kui olin riided seljast võtnud ja selili maha heitnud.
"See on südamefilm," ütles õde. "Mõõdab südame löögisagedust."
"Ja kuidas mu südamega on?" küsisin ma.
"Seda ei tohi mina öelda, vaid arst," vastas ta napilt ja tõmbas mu nina ees ukse kinni, mis jättis mu kindlasse veendumusse, et mu südamega on midagi lahti.
Siis läksin ringiga tagasi arsti juurde, kes minuga põhiliselt tegelema pidi, ja palusin vabandust, et hiljaks olin jäänud.
"Sellest ei ole midagi," ütles ta lahkelt, "ikka juhtub."
See oli kõige arstilikum arst üldse. Sõbralik ja tore ja kuidagi väga kompetentse olemisega.
"Te võite oma koti siia panna, te ei pea seda maas hoidma," ütles ta, mis tuletas mulle meelde mu ema, kes alati draamatilise karjatuse saatel mu käekoti haarab ja seda kuhugi riputada püüab. "Ära hoia seda maas, Anne-Mai! Sa kaotad kogu oma raha!"
Mille peale mina alati ütlen, et ma ei ole ebausklik ja mulle meeldibki, kui mu kott maas on.
Mille peale tema alati sisistab, et ei suuda seda vaadata, ja sokutab mu koti kuhugi ära.
Igatahes see arst oli väga rahulik, seletas pikalt ja andis nõuandeid, kuidas jalgu seisva töö juures säästa. Ja käskis palju käsi kreemitada, et vees lobistamine neile kurja ei teeks - ma ei hakanud ütlema, et ma isegi ei oma sellist asja nagu kätekreem. Yolo.
Sealjuures ta tõesti paistis hoolivat ja küsis hästi palju küsimusi ning et kas mul on mingeid kaebuseid ja kuidas meil töö juures selle või tolle tingimusega on. Ja ma sain mingi masina abil mõõta, palju mu kätes jõudu on - pidi keskmiselt hea tulemus olema (30 kilo ringis kummalgi käel). Ning käskis mul ujumas hakata käima, et mu rüht paraneks. Aga muidu pidi kõik vinks-vonks olema.
Ma pole varem käinud arsti juures, kellest ma oleksin sellises vaimustuses. Mul oli kohe selline tunne, et ma oleks selle inimesega hea meelega sõber :D
"Teie vereanalüüside vastused ei ole veel saabunud," ütles ta, "aga te võite minema hakata. Kui ma midagi murettekitavat leian, siis helistan teile hiljem, aga kui mitte, siis ma helistama ei hakka."
Paar tundi hiljem kodus heliseski mu telefon. See oli arst.
"Mul on siin teie vereanalüüside vastused," ütles ta rahulik hääl teisel pool toru.
Selge, mõtlesin ma, ma suren!
"Jah?"
"Muidu on kõik korras, aga rauda on natuke vähe. Ja samuti B-vitamiini. Ega te äkki taimetoitlane ei ole?"
Ma ütlesin natuke häbelikult, et olen küll. Selle peale ütles ta, et võib-olla ma tahan mõelda rauatablettide peale.
Mida ma tegelikult ei taha, aga see-eest olen sellest päevast alates iga päev purgi ube ära söönud. Minu probleem on see, et ma söön tihti asju, kus ei ole palju toiteväärtust, nagu kartulikrõpsud. Ma pean lihtsalt rohkem jälgima, kust ma saaksin häid asju.
Küsisin ka üle täpse hemoglobiininäitaja ja see on vähemalt parem kui paar aastat tagasi.
Ja lisaks on mul aknalaual kolm banaani. Ma küll selgeltnägija pole, aga seda siiski tean, et varsti on mul aknalaual null banaani.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar