Kuna ma oma sain läbi oma viimase ostetud raamatu, "Think like a freak", ja M-i antud "Psühhopaadi test" osutus ausalt öeldes päris loetamatuks, siis suundusin raamatukogusse ja naasin oma vana lemmiku, "Meistri ja Margaritaga". Ma olen seda juba üks kuni mitu korda lugenud ja see on alati hea.
Pontius Pilatuse ja Jeesuse kohad jätan ma ausalt öeldes alati vahele, sest need on igavad. Selles väljaandes, mida mina praegu loen, on kunagi kellegi Konstantin Simonovi kirjutatud järelsõna. Ta ütleb seal, et iga lugeja leiab sellest raamatust oma lemmikosad, et tema enda lemmik on Pontius Pilatuse teema, aga et ta mõistab ka neid, kellele läheb rohkem korda Margarita ja Meistri armastuslugu, või neid, keda huvitavad Saatana tegemised Moskvas.
Ma lugesin seda järelsõna ja mõtlesin kohe, et see Konstantin Simonov püüdis kunagi ennast lihtsalt huvitavaks teha. Valetad, girlfriend! Ma ei usu juba eos, et see Jeesuse-teema võis kellelegi olla sellest romaanist kõige huvitavam osa.
Mulle isiklikult ei lähe ka Margarita ja Meistri teema eriti korda, sest kogu see armastuslugu on kuidagi suhestamatu. Buum, nägid korra üksteist ja juba armastasid. See ei ole minu jaoks huvitav. Kõige paremad osad on kahtlematult sarmika Saatana vägitükid Moskva peal. Ja kõik inimesed, keda ta tee peal kohtab ja kelle saatuse pekki keerab. See on ausalt öeldes nii naljakalt ja hästi kirjutatud raamat, et ma kogu aeg muigan, kui seda loen. Kõik dialoogid on jube head. Ja mu absoluutne lemmikkoht on Margarita lendamine kuuvalgel ja Saatana keskööball, kus ma just parajasti oma lugemisjärjega olen.
Niipalju "Meistrist ja Margaritast". Aga enne mainitud "Think like a freak" oli ka väga hea. See on kirjutatud kahe majanduspsühholoogi poolt ja on juba kolmas raamat samast sordist. Eelmised kaks olid "Freakonomics" ja "Superfreakonomics". Tegelikult võin oma fänluses Mirjamit süüdistada, sest just tema ostis kunagi "Freakonomicsi" ja tõmbas mu sinna sisse.
Veidi raske on seletada, millest need raamatud räägivad. Need on väga targad ja samal ajal naljakad. Nad seletavad, mis on mingi nähtuse taga, miks inimesed käituvad teatud situatsioonides nii, nagu nad käituvad. Autorid on lasknud lugejatel endale küsimusi esitada ja kui neile mingi küsimus või probleem lahendatav tundus, siis võtsid nad selle ette ja lahkasid raamatus põhjalikult läbi. Muuseas üks osa raamatust lahkab Ameerika koolilaste väheseid teadmisi ja nad on sisukorras selle osa niimoodi pealkirjastanud: Why do American kids know less than kids from Estonia?
:D
Näiteks tulevad nad oma raamatutes kogu aeg tagasi selle juurde, millistele stiimulitele inimesed reageerivad, kui nad oma otsuseid teevad. Kuidas me oleme rahaasjades kõik palju emotsionaalsemad, kui peaksime olema. Arvame, et lähtume loogikast ja ratsionaalsusest, aga tegelikult emotsioonidest, ja ise ei teagi seda.
Selles osas tuldi näite juurde, kus taheti California inimesi rohkem elektrit säästma panna, ja arutleti, millised stiimulid võiks neid seda kõige paremini tegema panna. Kõigepealt tegid nad telefoniküsitluse ja tahtsid teada, mis põhjustel inimesed ise oleks nõus vähem elektrit raiskama: kas sellepärast, et säästa raha, et säästa keskkonda, et see oleks kogu ühiskonnale hea, või sellepärast, et nad näevad, et teised säästavad ka.
Inimesed ise ütlesid, et kõige tähtsam oleks neile keskkond, siis ühiskond, siis omaenda rahakott ning üldse ei huvitaks neid see, mida teised teevad.
Siis printisid uurijad välja viis eri versiooni reklaamidest, mis innustasid inimesi elektrit säästma, ja riputasid need suvaliselt vastava piirkonna majade uste külge. Üks versioon ütles lihtsalt: "Säästke elektrit!", teine: "Hoia keskkonda, hoides kokku elektrit", kolmas "Tee oma osa tulevaste põlvkondade heaks, hoia elektrit kokku", neljas "Säästa raha, hoides kokku elektrit" ja viimane "Liitu oma naabritega ja hoia kokku elektrit", kusjuures igaühe juures neist oli veel seletav tekst, näiteks naabrite oma ütles, et 77% vastava piirkonna elanikest on juba hakanud elektrit säästma.
Ja siis said uurijad mõõta iga maja edasist elektritarbimist ja hinnata, kui edukad olid erinevad reklaamid. Kaugelt kõige rohkem mõju avaldas naabrite reklaam, mis rõhus karjamentaliteedile, kuigi inimesed ise olid varasemalt arvanud, et neid selline asi üldse ei mõjuta. Sest kes tahaks tunnistada, et teeb midagi sellepärast, et kõik teevad?
Kuigi me kõik jäljendame üksteist. Niimoodi õpime me üldse kõnelema... ja yolo ütlema... ja muud vahvat. Ning mul on alati jube hea meel, kui ma kuulen, et töö juures M oma kõne sees "juba eos" ütleb :D
Igatahes selline huvitav raamat. Siiralt soovitan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar