*

Täitsa mõnus hommik on, ja ma istun siin nagu alati oma kohvitassi ja oma banaanidega. Tegelikult olen ma natuke segane, sest ärkasin enne kuut hommikul ja läksin pesu pesema. Turvamees enam ei küsinud midagi. Üks teine turvamees päris ükskord, miks ma öösel pesu pesen, ja ma vastasin, et mul reaalselt ei ole teist aega. Pluss päevasel ajal on igavene n**s seda teha, sest suure maja peale on neli masinat ja kaks kuivatit. Reaalselt ma lähen liiga närvi, et seda enam isegi üritada. Öösel või varahommikul on mõnus ja vaikne.

Kuigi peale nelja päeva tööl on natuke hull nii vara ärgata. Samuti mõtlesin, et kui ma juba nii vara üleval olen, võiks koristada, sest ka seda pole saanud mahti teha. Ning kuna kõik toit on otsas ja ma sõidan ära ning saabun alles homme hilisõhtul, tuleks Maximas ära käia ja varusid täiendada. Nii et mul on mingi raskelt asjalik hommik olnud.

Jeei! Sõidan Viljandisse, Natile külla. Juba tahaks sügisesi Lossimägesid näha. Tegelikult teen väikese ringreisi ja lähen Viljandist edasi Puhja, kus tšillin natuke Päärlasega, et ta nii pikalt üksi kodus ei peaks olema. Ja sealt lähen homme edasi Tartu, sest Merily läheb seal luuleõhtule ja meil on väike traditsioon kujunenud, et mina lähen publikuks kaasa. Nii tore. Ja mul on hea meel, et planeerisin need vabad päevad endale täis, sest muidu oleks mind jälle tööle munsterdatud. Meil on praegu raske, aga lootuskiir paistab, sest eile käis keegi juba esimesel päeval ning me M-iga treenisime teda välja. Väga asjalik paistab.

Ja muidu on nii, et võid küll olla tubli ja töökas ja tulla teistele vastu, aga päriselus hakkab see ainult sulle näkku panema. Näiteks läksin neljapäeval poole päeva pealt tööle, et seda vahetust välja aidata, ja esimene asi, millega mind tervitati, oli: "Mis sa arvad, palju me koristada oleme jõudnud?" (Neljapäev on meil koristuspäev.)

"Mitte midagi?" pakkusin ma.

"Just! Sina saad koristada. Palju õnne!"

Ma läksin pilve nagu taevas enne äikesetormi ning natukese aja pärast küsis töökaaslane, kas mul kõik korras, sest ma äkki nii tõsine. No arva ära.

Lisaks sain ma kuulda, et eelmine päev, kui neid oli normaalne arv inimesi tööl ja oli ülivaikne ning oleks saanud mingid asjad ette ära teha, olid nad lihtsalt istunud ja lebotanud. Siis ma küll vihastasin. Ja sa ootadki, et mina tulen oma vabal päeval ning teen sinu tegemata töö ära? Reaalselt?

Reaalselt. Inimesed harjuvadki selliste asjadega ära. 

Ah. Las ta olla. Ma lähen parem käin poes ära.  Yolo.