Meil oli kollektiiviga väike kinoõhtu. Selle all mõtlen ma, et meie kolm käisime väljas. Püüdsime küll juba ammu kõiki kokku ajada, aga see on isegi nii väikese kollektiivi puhul suhteliselt võimatu. Ja siis juba hakkasid inimesed meilt ära minema ja me mõtlesime, et teeme vähemalt võimalikult ruttu midagi, seni kui veel on, kellega teha.
Samas meie kolm oleme nagunii juba üksteisega kinos ja väljas käinud, nii et see oli rohkem nagu lihtsalt kokkusaamine sõpradega.
Kuigi üks sõpradest on selline, et temaga on võimatu kahte sõnagi ilma tülli minemata vahetada. Absoluutselt võimatu oli leida jututeemat, millest rääkides me poleks raksu läinud, ja kuna me rääkisime peamiselt tööst, siis avastasin üks hetk ennast teda süüdistamas, et tal on viimasel ajal kõigest täiesti pohhui ja ta istub tööl ainult telefonis, ja tema süüdistas mind vastu, et ma pingutan töö juures liiga palju (?). Ma sain eilsest juba nii palju negatiivseid emotsioone, et pärast viimase bussiga koju loksudes oli kuidagi tühi olla.
Isegi M mainis mulle, et mina ja *** enam läbi ei saa. See on vist juba väga välja näha. Aga eks see ole loomulik. Inimestel on ikka midagi üksteisele ütlemata jäänud ja mingid põhjused, miks kõik valesti läks ja kelle süü see oli, mõlguvad ikka meeles. Samuti on ikkagi alles mingid faktorid, miks üldse üksteisele meelditi, ja see kõik teeb koostöötamise väga raskeks. Ja kõige lollim on sellisel puhul veel koos välja minna.
Film, mida me vaatasime, oli "Morgan". Mina seda väga ei tahtnud, aga teised kaks tahtsid, ja ma allusin enamuse survele. Oligi, nagu ma arvasin, üpris kehvake film. Või noh, ma juba teadsin ette, mis juhtub, ja see võttis minu jaoks suure osa põnevusest ära.
"Kas tahad, ma räägin sulle ka, kuidas see lõppeb?" küsisin M-ilt.
Ta vaatas mind ähvardavalt. "Miks sa seda juba tead?"
"Kui aus olla, guugeldasin seda filmi enne, kui teadsin, et seda kunagi vaatama lähen," kaitsesin ma ennast.
Film ise rääkis teadlastest, kes kasvatavad laboris inimeselaadseid tooteid. Üks neist, Morgan, flipib ära, sest teda hoitakse liiga palju kinnises ruumis. Firma saadab paar inimest nende juurde uurima, mis juhtus ja miks, ning kas Morgan on ikka jätkusuutlik ja kasumlik projekt. Selle peale flipib Morgan veelgi rohkem ära ja, noh, kõik saavad surma (spoiler alert!).
Lihtsalt neid mõrvu oli filmis liiga palju, et see oleks kuidagi vaadatav olnud. Täielik overkill, excuse the pun. Kehv stsenaarium.
Oleme midagi õppinud ka sellest kurvast juhtumist. Kehva filmi muudab natuke paremaks, kui sinna juurde siidrit juua. Pluss sa saad vabanduse filmi keskel välja lipsata, et WC-s käia.
"M, ma kardan," ütlesin ma enne filmi Coca-Cola reklaami ajal. "Hoia mind."
Ja kui algustiitrite ajal stuudiologo nähtavale ilmus, küsisin: "M, kas see film lõppeb varsti?"
Isegi pimedas kinosaalis oli näha, kuidas ta minu poole silmi pööritab, asi, mida ta on viimasel ajal üha sagedamini tegema hakanud. Ei tea küll, mis sellega lahti?
Igatahes hakkas ta kõigi mõrvade ajal minu käest haarama, oma pead minu õlale peitma ja halisema. Ma ei saanudki tegelikult aru, kas ta püüdis mulle tagasi teha või kartis päriselt, aga see oli nunnu :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar