Rääkisin ükspäev telefonis Tiinaga ja ta mainis, et telefon oli äsja kõik ta andmed ära kustutanud.
"Fotod ja kõik?" küsisin ma kaastundlikult.
"Kõik andmed, kõik numbrid kaasa arvatud."
"Kuidas sa siis praegu mulle helistada saad?"
"Ma tean su numbrit peast," ütles Tiina üllatunult.
"Päriselt või? See on hämmastav."
"Muidugi tean ma oma lähedaste inimeste numbreid peast," ütles ta, ja nimetas umbes kuus nime, kellele ta igal ajal helistada oskab.
Samal ajal mina tean peast ainult omaenese ja oma ema numbrit. Ja ma tean ka inimesi, kes iseenda numbrit ei oska öelda.
Igatahes avaldab selline asi muljet.
Tšekkasin huvi pärast ükspäev ka oma postkasti all fuajees. Ma olen seda mõnikord ikka vaadanud, aga sealt ainult rämpsposti leidnud. Rämpspost alati vihastab mind, sest see on selline raiskamine. Igatahes seekord leidsin sealt kirja Polinalt Saksamaalt. Vaatasin postitemplit ning see osutus umbes kahe kuu vanuseks.
"Sa peaks tõesti oma postkasti natuke sagedamini tšekkama, Maiks," ütles Polina selle peale. Aga see kiri oli igatahes ülinunnu, ja juures oli selline miniposter, mille ma kohe seinale panin:
Juures oli selgitus, et ahviteema oli kohe mind meelde tuletanud.
Ma sain sellest kirjast kohe energiasööstu. Kui muidu olin päeva maha maganud, siis peale seda kirja pesin kohe ära kõik oma pesu ja koristasin ära kodu. Jeei...
Ning Paavli kaltsukast leidsin jälle paari kingi, mitte väga erinevaid eelmistest.
Kui aus olla, siis on need vist üldse meestekingad, aga nad päris meeldivad mulle. Ma olen viimasel ajal nii palju tenniseid kandnud ja need on vähemalt midagi teistsugust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar