Arhitektuur ja mina

Need oktoobrituuled on tõesti päris hullud, aga samas on torm omamoodi ilus. Eriti kui sul on võimalus minna õhtul koju oma pesakesse, võtta üks kuuuum dušš, pugeda teki alla ja juua kohvi ning vaadata aknast välja, sedasama tormi imetledes.

Paar nädalat tagasi (siis, kui veel tormi polnud) hakkas mul igav ning ma guugeldasin "mida Tallinnas teha". Seal lõi kohe ette Eesti Arhitektuurimuuseumi näituse "Peeglid on nähtamatud", mille reklaami ma olin juba ennemgi tänaval tähele pannud. Mis seal ikka, Arhitektuurimuuseumisse polnud ma veel jõudnud, asetses see aga mugavalt kesklinnas, nii et seadsin sammud sinnapoole.

Üldiselt oli see muuseum päris igav. Ma ei leidnud sealt enda jaoks eriti midagi paeluvat. Oli üks näitus "Maailma loomine", mis koosnes põhimõtteliselt arhitekti töövahenditest. Samas oli seal igal pool võimalus ise haarata pliiats ja šabloonid või muu träna ning midagi joonestada, mida ma teha ei viitsinud. Võib-olla oleks mul põnevam olnud, kui oleksin seda interaktiivset värki proovinud.

Kõige kõrgemal korrusel oli siiski üks väljapanek, mis mulle huvi pakkus: soome plakatimeistrite looming. Tundub, et soomlased on igasugu reklaamplakatite kujundamises maailma tipus, igatahes oli seal välja toodud hulk uuemaid ja vanemaid peamiselt mingit sotsiaalteemat käsitlevat plakatit. Need olid head.

Peter Skubicu peeglitenäitus oli kõige all, keldrikorrusel. See oli suur pime ruum, täidetud erinevate installatsioonidega, mis kõik olid põhimõtteliselt sama asi: suur hulk omavahel ühendatud peegleid ja nende kohal vilkuvad närvilised tuled. Ukse juures oli nende tulede kohta siis ka hoiatus, aga eelnevalt ma seda küll kuskilt välja lugenud ei olnud.

Ma kõndisin ringi ja püüdsin sellest näitusest mingit senssi meikida. Mõnest peeglist võis ennast isegi näha, aga enamus olid liiga madalale asetatud ja üksteist peegeldama pandud. Ja need tuled olid meganärvilised ja häirivad. Ma ei tea, mulle ei öelnud see väljapanek absoluutselt mitte midagi ja ma reaalselt ei saa aru, mida kunstnik oli tahtnud sellega väljendada. Ma tšillisin seal natuke aega pettunult ringi ja läksin siis ära, enne kui need plinkivad tuled mu hulluks oleksid ajanud.

Sama päev oli mul üleni arhitektuuriteemaline, sest avastasin, et igal neljapäeval toimub Kanuti Gildis tasuta arhitektuuriloeng, millest kõik võivad osa võtta, kui on end ära registreerinud. Kõik loengud on inglise keeles ja neid peavad erinevad arhitektid, kes jutustavad oma loomingust. Ja lõpus võivad kõik küsimusi küsida.

Kaks nädalat tagasi oli esinejaks mingi norrakast arhitekt, kelle nime ma jumala eest ei suuda meenutada, aga tema firma disainis näiteks Oslo ooperimaja. Kui ma tookord oma päevast tööl M-ile rääkisin, siis lõpetasin selle nii: "Ausalt öeldes oli see kõik päris... igav."

"Ma mõtlesin, et sa ütled huvitav," märkis ta.

"Ma ise lootsin ka, aga polnud väga."

Igatahes eile, kui mul taas neljapäev vaba oli, proovisin jälle. Seekord oli puldis üks prantslanna, kes osutus üheks ERMi arhitektidest, ning rääkis oma kümnest aastast, mil nad ERMi loonud olid: millest neil tuli inspiratsioon, mis takistused ette tulid jne... Kuna ERM just avati, on sellest viimasel ajal nii palju juttu olnud ja see teema oli vähemalt päevakajaline. Mitte et ma oleks kunagi ühtegi sellest rääkivat uudist avanud, aga ma olen vähemalt näinud pealkirju :D

See loeng oli juba päris huvitav. Ma eeldan, et teised kuulajad minu ümber olid peamiselt arhitektuuriüliõpilased, igatahes on kõik seal alati hipsteri moodi riides ja kribavad endale konspekti teha. Üks asi, millest ma eelmisel korral puudust tundsin, oli üks mõnus jook, sest kõik teised saabusid loengusse kohvitassiga või mingi näksiga. Mina polnud too päev üldse kohvi joonud ning ma mäletan, et mul tekkis selllline kohviisu. Seekord olin targem, võtsin endale eos ühe mandli-latte kaasa ja mul oli seal megamõnus olla.

Kolm neiut, kes mu ees istusid, jagasid näiteks omavahel õlut. Üliõpilased...

Omg, ma pean kahekümne minuti pärast välja astuma, ja ma pole isegi riidesse hakanud panema.