Ilus

Ilus on magada. Mul olid oma ainsaks vabaks päevaks suured plaanid, aga kui ma umbes kell kaksteist üles tõusin, sain ma aru, et nope, ma ei viitsi mitte midagi teha. Ainult magada ja Netflixi vaadata terve päev.

See-eest aga olen ma novembri alguse üle elevil, sest sõidan lõpuks Mirjamile külla. Ta oli juba nii kaua kutsunud ja lõpuks oli mul endal ka, et mida kuradit, Anne-Mai, see on ju lühike laeva- või lennureis, mida siin üldse mõelda? Kuigi oktoobris tõesti oli väga raske midagi ette planeerida, siis novembris tuleb vast natuke kindlam graafik, nii et selle graafiku ma Mirjamile saatsingi ja palusin tal meile mõlemale sobivad päevad välja vaadata. Ja juba teisel novembril sõidangi. Nii tore! Esiteks on tore Minni näha ja teiseks on tore reisile minna. Vahel on tõeline piin päevast päeva kõiki neid reisile sõitvaid inimesi vaadata ja ise mitte kaasa minna. Ma pole üleüldse nii ammu kuskil käinud.

Muidu on hullud päevad olnud. Ja päris naljakad. Ükskord hakkas M töölt koju minema, sest ta vahetus sai läbi, ja ma halasin: "Ära jäta mind... Kõige raskem on just emotsionaalselt."

M patsutas mind ja ütles rahustavalt: "Don't worry, retards always survive."

Ja sellest päevast saadik on mu hüüdnimeks sujuvalt retard saanud. Näiteks võin ma M-ilt saada hoolitseva sõnumi, kuidas ta väiksel retardil ka läheb.

Ei saa öelda, et see hüüdnimi täiesti ilma aluseta oleks :D

Ja ükspäev käis meil Pauligist töömees külas, kohvimasinat parandamas. Ühe vea parandas ära ja teist lubas järgmisel nädalal parandama tulla. Juhataja arvas, et teisipäev võiks hea olla.

"Ma ei tea," ütlesin ma mõtlikult, "mulle teisipäev ei sobi. Numeroloogilistel kaalutlustel."

Pauligi-mees vahtis mind hämmeldunult, aga juhataja virutas mulle valusalt vastu õlga ja seletas, et mind pole mõtet kuulata, sest mul olevat mölapidamatus. 

Esiteks nagu ai! Ja teiseks ma harva üldse ütlen midagi. Ja kolmandaks, enam kunagi ei püüa ma inimesi oma tarkusega aidata. Teisipäev on numeroloogiliselt tõepoolest kohutav päev, et kohvimasinat parandada. Teekannu võib.

Ja veel üks teine päev oli mul kassas üks tüüp, kes kandis peas kahte kaabut. Üksteise otsas. See oli nagu torn. 

Ma teenindasin ta ära ja küsisin viimasel hetkel, suutmata vastu pidada: "Kas ma võin midagi küsida? Miks teil kaks mütsi peas on?"

Poiss hakkas naerma ja seletas, et kolib Eestist tükiks ajaks ära ning tahtis tingimata mõlemad mütsid kaasa võtta, aga kohvrisse pakkides oleks need lössi läinud.

Mul on nii hea meel, et ma küsisin, sest esiteks oleks ma selle üle hiljem nii kaua mõelnud, ja teiseks, võib-olla ta näiteks ei olnud ise teadlik, et on kaks mütsi pähe pannud. Ma oleksin kellelegi teene teinud... vahelduseks.

Lugudest selleks korraks piisab, aga mulle näiteks tuli alles paar tundi tagasi meelde, et täna on kellakeeramine. Püüan nüüd välja nuputada, kas telefon keerab kella automaatselt või mitte. Ma ei mäleta. Pean lihtsalt lootma, et keerab, aga samas pole sellest hullu, sest vastasel korral tõusen hommikul üles lihtsalt liiga vara ja saan tagasi magama minna.

Tegelikult osa minust loodabki, et kui kell seitse äratuskell heliseb, avastan, et uue aja järgi on kell alles kuus ja ma saan tagasi tuttu minna!