Lähed magama, on sügis, ja ärkad üles, on juba talv. Aga ilus on. Kui hommikul emaga telefonis rääkisin, ei suutnud ta vastu panna ning ütles õige leebelt, et väljas on külm ja et ma palun soojalt riidesse paneksin. Tavaliselt ta seda enam ei ütle, sest ma küsin talt iga kord vastu, kui vana ma olen.
Aga noh, ma andestan selle täna. Ja ma tõesti panen soojalt riidesse, sest lennukites on alati külm.
Ma olen nii elevil. Täitsa uskumatu, kuidas selline väike Rootsi-reis võib mu maailma käima lüüa. Ma kavatsen töökaaslaste juurest ka läbi käia ja neile keelt näidata, samal ajal kui lennuki peale kõnnin.
Paar päeva olin ma täiesti hüperaktiivne. Pühapäeval oli megakiire ning kõik mu ümber olid väsinud, aga mina hüppasin ringi nagu teeme ära! Davai! See oli lihtsalt tuntav, kuidas ma kõigile närvidele käisin. Eriti võis sellest aru saada siis, kui M mulle põlvega tagumikku lõi ja juhataja mind salatiga viskas.
"Hei!" tõstsin ma kisa. Minu tavaline repertuaar - miks kõik mulle liiga teevad?
"No kuule," ütles M etteheitvalt, "sa oled täna näiteks juba viis kallit saanud."
Ja kui ma nüüd mõtlen, siis sel päeval sain ma veel ühe kalli juhatajalt ja kaks kallit ühelt meie endiselt töötajalt, kes meil abiks käis. Pole paha skoor ühe päeva kohta.
Eilseks oli hüperaktiivsusest saanud tuim peavalu ja uimasus. Loivasin ringi ja itsitasin kõige mõttetumate asjade üle. Nagu näiteks selle, et M kirjutas sõna "sain" asemel "saun". Aasta huumor tõesti.
Ja nüüd oleks mul aeg end valmis seada ning vaikselt lennujaama poole startida. Reisin ülikergelt, ainult oma käekotiga. Whiiiiiiiiiii!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar