Võõrastega ei tohi rääkida

Ma olen hakanud võõrastega rohkem rääkima. Peaasjalikult klientidega. Meil on tegelikult jube vahvad kliendid. Ja venekeelse kliendiga ma püüan sihilikult pikemalt rääkida ning pikkida vahele igasuguseid seletavaid lauseid, mis pole esmavajalikud. Mida rohkem praktikat, seda parem, onju.

Kuigi mu ülemusel on kombeks mul kõrval seistes küsida: "Mida sa kogu aeg seletad?"

Üleeile tuli mingi mees ning kui tuli aeg saia peale juustu valida, kortsutas kulmu.

"Ameerika juust? Mis asi on ameerika juust? See siin on küll šveitsi juustu moodi."

"Ma ei tea, ausalt öeldes ei ole mul aimugi, mis vahe on ameerika ja šveitsi juustul," ütlesin ta võileiba ahju pannes.

"Mitte et ma ameeriklane oleksin või midagi," ütles mees briti aktsendiga ja naeratas vabandavalt. "Aga igatahes peaks see juust ju plastikuga kaetud olema?"

Ta naeratas armsasti ja ma hakkasin itsitama. Ta oli umbes neljakümneaastane ülimuheda olekuga mees. Ta viskas terve ülejäänud müügiprotsessi nalja ja lahkus järjekordse muheda naeratuse ja head-nädalavahetust-soovide saatel.

Siis tuli õhtul mingi tüüp ja küsis nii: "Andke andeks, kas ma võin rumala küsimuse küsida?"

"Ikka," vastasin mina.

"Kas te eurosid võtate vastu?"

"Absoluutselt. See ongi meie rahaühik."

Tüüp hakkas naerma ja vabandas uuesti oma lolli küsimuse eest.

"See pole üldse loll," ütlesin ma täiesti siiralt. "Ma töötan ***-s. Kõige kõrval, mida me iga päev kuuleme, on see ülinormaalne."

Selle peale tänas ta mind ülivoolavalt ning tundus, et tal oli tõesti hea meel.

Siis veel ühel teisel õhtul tuli kamp itaallasi. Itaallastega on see lugu, et kui nad on natukenegi vanemad kui kolmkümmend, siis ei räägi nad kindlasti inglise keelt. Mõnikord ei räägi ka nooremad. Ja nad absoluutselt ootavad, et sina oskad itaalia keelt. Aga noh, eks me kuidagi omavahel hakkama saame.

Igatahes ühel noorel itaallasel, kes oma vanematele kaaslastele tõlkis, oli peas meganaljakas ludumüts. See oli nagu Une-Mati müts, pikk ja punane. Nii pikk, et selle saba oli umbes kolm meetrit ning ta oli saanud selle mütsi endale põhimõtteliselt ümber keerata. Ma täiega kahetsen, et ma ei küsinud, mis värk selle mütsiga on, aga heaks tegi see mu tuju igatahes.

Üks vanematest itaalia papidest küsis nagu naljatamisi, et äkki ma räägin prantsuse keelt. Mul oli nagu et un peu, võime proovida. Ja ülejäänud jutu rääkisime selle papiga prantsuse keeles. Ta tuli veel mitu korda tagasi, kas tellima või lihtsalt jutustama, ja tal silmad lihtsalt niimoodi särasid. Ma ei tea, mul kohe süda sulas sees. Ära minnes tuli ta veel eraldi hüvasti jätma.

M seisis kõrval ja vangutas pead.

"Mitut keelt sa räägid?" küsis ta. 

"No põhimõtteliselt ma ei räägi prantsuse keelt," ütlesin ma, "ainult sellised baasväljendid. Vestlust üleval hoida ei suudaks."
"Aga väga tubli, et üldse julged rääkida."

"Aitäh!" ütlesin ma särama lüües. Ma püüan nüüd alati sellest esimesest hirmust üle olla ja keelt lihtsalt rääkima hakata. Yolo ju. Mitte keegi ei saa ühtegi keelt selgeks ilma, et ta seda räägiks, ja palju räägiks. Ja alguses tohutult vigu ei teeks.