Milline õhtu! Omg! Me korraldasime lõpuks ära kauaoodatud bowlinguõhtu töökaaslastega, kuhu lõppude lõpuks jõudis ainult neli inimest. Parimatest parimad :D Ja napikalt jõudsime selle ära teha ka, enne juhataja ära läheb. Joonistasin talle sellise kaardi ka:
Ja teisipäeval anname selle üle.
Alustasime õhtut M-iga minu juures juba kell kolm. Vaatasime RuPaul's Drag Race'i, mille näol on tegemist absoluutselt hullumeelse drag queenide võistlusega. Umbes nagu "Ameerika supermodell", aga drag queenidega. M vaatabki alati selliseid teistsuguseid asju. Kogu ta olemus ja huvid on lihtsalt nii teistsugused. Näiteks kuulab ta kõiki laule kaks korda kiiremas versioonis, nii et lauljate hääled on nagu chipmunkidel. Ise ütleb, et ta teisiti enam ei suudakski.
Igal juhul meil oli nii lõbus õhtu, et leppisime tulevaks nädalaks veel ühe sellise kokku. Kui me minu juurest sättima hakkasime, saime ise ka aru, et soojendust sai veits palju tehtud.
"Ma loodan juhataja enda pärast, et ta on ka juba midagi võtnud," ütlesin empaatiliselt.
"Jaa, aga vaevalt, et ta kodus enne jooma hakkas," arvas M.
Sadasime bowlingusse sisse, kusjuures teised kõik hilinesid märgatavalt. Me olime sellises tujus, et vaesel bowlinguteenindajal sai meist räigelt kõrini.
"Kuulge, palun minge istuge kuhugi laua äärde," tuli ta meile üks hetk ütlema, "ma ei saa teile snäkke ju sülle tuua."
M vihastas selle peale, aga mina sain aru, et me olime arvatavasti megavaljud ja imelikud olnud.
Bowling oli ka suht hull. Me ei piirdunud lihtsalt üksteise mõnitamisega, vaid hakkasime füüsiliselt teise mängu sekkuma. Ma pole kunagi midagi seesugust näinud - ja mina isegi polnud selle algataja. Minu meelest on see isegi kuskil reeglites keelatud või midagi. M tuli konkreetselt mulle jalga ette panema, kui ma veeretama läksin. Mitte naljaga, vaid lihtsalt jalga ette panema :D Sellest hetkest läks täiesti käest ära. Mitte keegi ei julgenud enam normaalselt veeretama minna, vaid piilus paranoiliselt selja taha, sest üheksal juhul kümnest hiilis seal selja taga keegi, et veeretamise hetkel teisel ümbert kinni haarata või midagi kõrva karjuda.
"Lõpetage!" karjusin ma. "Ei tohi niiiiiiii..."
Aga sellegipoolest pidin ma oma korral veeretama minnes mööduma end posti taga peitvast K-st.
"Ma näen sind!" hüüdsin ma talle. "Mine ära!"
K liibus posti vastu ja püüdis hästi postlik välja näha, ainult selleks, et minu veeretamise hetkel välja karata ja "Anne-Mai!" karjatada.
Täiesti haige. Kõik veeretasid kogu aeg renni. Kuigi minul õnnestus üks mäng isegi võita.
Siis oli meil bowlingu juurde veel šampus tellitud ning me pidasime M-iga maha ühe südamliku purjus vestluse.
"Me peame veel millestki rääkima," ütles ta, kui me oma snäkkidega raja äärde kolisime.
"Ei pea," ütlesin mina kohe, sest ma tunnetasin, millest see on.
"Mis sinu ja * vahel juhtus?" küsis ta mulle silma vaadates. "Nagu mis lahti on?"
Ma ohkasin. "Ma näen jah, et sa saad aru, et midagi on valesti. Aga ma ei tea, miks mina pean seda sulle seletama."
"Lihtsalt te saite nii hästi läbi, ja nüüd kui ma ta nime mainin, siis sa käitud, nagu isegi ei teaks seda inimest."
Ma ei oska jah kuidagi muudmoodi käituda. Ma tahan, et M oleks õnnelik, ja ma tean, et iga uues suhtes inimene tahab oma sõpradega seda jagada, aga antud juhul ma lihtsalt ei taha ühtegi detaili kuulda. Nii ma lihtsalt ülidelikaatselt viin jutu iga kord mujale, kui ma seda nime kuulen, või siis lihtsalt ei reageeri.
"Igatahes pean ma nüüd vetsu minema," ütlesin ma ja põgenesin ära. Aga tagasi tulles ootas suurte silmadega M mind, haaras mu käest ja ütles: "Räääägi mulle! Kas see on midagi, mida ma peaksin teadma?"
Nii ma siis rääkisin, ja terve see bowlingumäng oli üks hull südamepuistamine. Juhataja küsis meilt kolm korda, iga kord aina vihasemaks muutudes: "Millest te ometi räägite?"
Igatahes M võttis kogu lugu väga rahulikult (ta tundub üldse emotsionaalselt küpsem kui mina), ütles, et nüüd ta vähemalt teab, ja me lubasime sellest enam mitte kunagi rääkida. Ja me ei puudutanudki seda teemat õhtu jooksul enam üldse. Ainult üks kord nägelesime šampuseklaaside juures, kelle oma on milline klaas, ja mina ütlesin M-ile otsa vaadates: "Sharing is caring!" ja me mõlemad hakkasime vaikselt itsitama.
Bowlingust läksime kesklinna, kus tegime ühe suuremat sorti baariralli. Minu meelest käisime me neljas kohas, kusjuures Nimeta baar, kus ma varem polnud käinud (tegelikult ma pole Tallinnas üldse kuskil eriti käinud), mulle väga meeldis. Õhtu lõpetasime kerge tantsuringiga Laboris ning leppisime kokku, et võiks detsembris ühe peo veel teha. See on nii naljakas, kuidas elu läheb. Paar kuud tagasi me ei saanud juhatajaga omavahel üldse läbi ja nüüd põhimõtteliselt lepime kokku uusi aegu, millal koos hängida.
Ja ma olen nagu suhteliselt tänulik, et ma täna elus olen, sest lihtsalt see alkoholikogus, mis me jõime... Mida üldse M võib praegu tunda, ma ei tea. Ta konkreetselt võib mind laua alla juua. Igas kohas tellis ta midagi kangemat kui mina, ja kui me tahtsime järgmisesse kohta edasi liikuda, aga minul veel jooki järel oli, siis tuli ta appi ja lõpetas minu oma ka ära.
Muljetavaldav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar