Mul oli nii tore väike reis. Kõigepealt oli mul Arlanda lennujaamas maha tulles ja transferbussi peale minnes maailma kõige toredam bussijuht.
"Kas ma võin siit pileti osta?" küsisin ma.
"Loomulikult," säras ta.
"Kui ma homme tahan tagasi tulla, kas ma saan kohe edasi-tagasi pileti võtta?"
"Absoluutselt!" ütles bussijuht, vanem mees valgete juuste ja klassikalise rootsipärase näoga. Tal oli selline ilme, nagu oleks ma talle kingituse teinud. "Milline suurepärane otsus. Säästate raha."
Kui ma oma kaardi terminali pistsin, ütles ta: "Oooh, teil on Swedbank. Milline suurepärane pank! Mul on see ka."
Ja sel ajal, kui ma oma pin-koodi sisse toksisin, laulis ta vaikselt raadiole kaasa.
Ja kui me hakkasime kesklinna jõudma, teatas ta bussiraadiosse oma imelikult suurepärases inglise keeles: "Ladies and gentlemen... and some young people. Welcome to this stone cold city!"
Reaalselt ma just kirjutasin bussifirmale selle kohta kirja, sest see oli minu arvates nii armas :D
Minn tuli mulle vastu ja viis mind kohe sellisesse kohta nagu Stockholm Brunch Club, mis on mingi megahipster brunchi-söömise koht, kus kõik toiduained on mahedad ja munad, mida kasutatakse, on vabalt peetavatelt kanadelt pärit, ja iga roa juures on märge, kas see sobib veganitele ja nii edasi.
Ma sõin midagi, kus olid pošeeritud munad ja röstsai ja hummus ja avokaado ja igasugust träna veel, ja see oli päris maitsev. Ning kohvitassi uuestitäitmine oli tasuta, nii et me jõime seda päris palju. Kui ma õhtul oma selle päeva kohvitassid kokku lugesin, hakkas natuke õudne, sest mina igatahes sain kokku kuus. Nojaa, lennukis pakuti. Ja enne lennukit käisin töö juurest läbi, kus pakuti... Head asja ei saa olla liiga palju.
Ja tšillisime vanalinnas, kus ma väsimatult kõiki silte lugesin ja tõlkida püüdsin, mille kohta ma tean, et see on tüütu, aga ei saa midagi parata. Ma teen seda alati. Minu meelest on rootsi keel nii võluv, ja kuhu iganes ma ka ei lähe, ma püüan alati selle maa keeles vähemalt tere, head aega, aitäh selgeks õppida ning neid igal pool kasutada. Igal juhul muutusin ma selles juba nii profiks, et lennujaamas üks müüja ja lennukis stjuardess rääkisid minuga peale nende viisakuste vahetamist rootsi keeles. Woop woop!
Vaene Mirjam pidi siis kogu aeg mu hääldust parandama.
"Kas see tähendab "väike tänav"?
"Kas see tähendab "suur tänav?"
Kui ma ühte kaubamajja asudes teatasin: "Ooh, nende jõulupood on avatud. Kolmandal korrusel," siis oli Mirjam igatahes imestunud.
"Ütle ausalt, kas sa tegelikult oskad rootsi keelt?"
"Jaa. Ma olen agent. Aga see peab ainult meie vahele jääma."
Rootsi on minu meelest lihtsalt nii tore. Nii Eestiga sarnane, aga natuke teistsugune. Mulle meeldib seal kõik. See, kuidas inimesed välja näevad ja kuidas kõigil meestel on sarnased näojooned, ja see, kui viisakad kõik on, ja nende korterid. Kõik korterid, kus Mirjam on elanud, on olnud nii megalaheda plaaniga. Need korterid on naljakad ja sopilised ja kõrgete lagedega ning igal pool on lahedad suured seinakapid. Nii ootamatud, hoopis teistsugused, kui on korterid Eestis. Ma suutsin täielikku vaimustusse sattuda ka Mirjami praegusest kodust. Ta voodi oli nagu koobas, üleni ühte seinaorvu peitunud, ning sinna sai kardinad ette tõmmata.
Imelikult šokeerisid mind tema kohvitassid. Kui ma need kapist avastasin, jäin natukeseks ajaks vaikseks ning põrnitsesin neid.
"Kas need on kohvitassid või supikausid?" hüüdsin ma vannituppa.
"Tassid," ütles Mirjam vannitoast välja tulles.
Ma pidin maha istuma, sest jalad ei kandnud mind enam. Kui selle tassi täie kohvi sisse litid, siis on sinuga minek ka.
Pean tunnistama, et kui me järgmisel hommikul kohvi tegime, siis ma siiralt ei julgenud seda monstrumit kasutada, vaid võtsin ühe väikese, normaalse tassi.
Kui ma nüüd neist tassidest üle saan, siis jõuan ka sinnamaani, et käisime õhtul istumas ühes baaris, mis asus korrusel numbriga kakskümmend viis, ja kust avanes täiesti imeline vaade tuledesäras Stockholmile. Päris mitu sisenejat tuli meie laua juurde, et sellest vaatest pilti teha.
Ja teisel päeval jalutasime pikalt mööda kaldapealset ja käisime paadituuril... ning Tallinnasse tagasi jõudes nägin, et siin küll sellist nalja praegu läbi ei viiks, et kuskil väljas jalutada. Parim paik on praegu kodus, teki all, küünlad põlemas ja teetass nina all.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar