Trenni võiks teha. Ma mõtlen, et äkki lähen käin homme hommikupoolikul ujumas. Ujumine on ainus asi, mille juurde ma olen suht-koht jäänud. Eelmisel nädalal käisin ning kuna ujulas oli parajasti palju vaba ruumi, oli see ülimõnus kogemus. Ujumine siis, kui sul on piisavalt ruumi end välja sirutada, ja siis, kui bassein on täis, on lihtsalt kaks eri kogemust. Sel viimasel juhul veedan ma basseinis umbes kaks korda vähem aega. See nii häirib, kui sa pead kogu aeg vaatama, et kellelegi ette ei jääks, või siis - nagu vahel juhtub - pead ise kellestki mööda ujuma ja vaatama, et vastassuunas kedagi ei tuleks. Inimene, kellest mina kiiremini ujun, peab ikka olema üks maailma aeglasemaid ujujaid.
Aga kui rada on tühi, on see nagu meditatsioon. Mõtleid oma mõtteid ja naudid, kui ilus ja tugev su keha vees tundub, ja ujud märkamatult isegi rohkem, kui kavas oli.
Pluss seal on mullivann ja aurusaun, mis on tegelikud põhjused enda sinnavedamiseks :D
Viimasel ajal lähen liiga sageli isegi trepist üles liftiga. See on kuritegelik. Littisin täna pesu pesta, mis tähendab umbes kümmet käiku alla keldrisse, ja pidin end iga kord veenma, et ma ikka trepist käiksin. See on kolmas korrus! Ja sa ei tee täna midagi muud füüsilist, Anne-Mai! See on võimalus end liigutada!
Vahetasin youtube'i joogaõpetuse sama tšiki ühe kergema video vastu, mis oli isegi minule suht-koht tehtav. Ja see oli kõvasti lühem. Siis hakkas mulle tunduma, et see ikkagi ei tee minu heaks midagi, ja leidsin samalt tšikilt mingi trennilaadse toote, mis hõlmas palju aktiivsemat liigutamist ja, noh, pingutust. Peale viit minutit ma väsisin, ütlesin fuck it!, panin video kinni ja läksin oma hommikukohvi jooma. Selle tulemusena olid mu jalad järgmisel päeval väga imelikust kohast valusad. See joogatšikk, täiuslik ja närviajav nagu ta on, kindlasti sooritas video lõpus mingid holistilised venitusharjutused, millest mina ilma jäin.
"Sa ei kujuta ette, mis kohad mul valusad on," ütlesin tööl M-i järel trepist üles minnes.
Ta pöördus ja vaatas mind pilguga, mida võis ainult õuduseks nimetada. Rääkisin oma ebaõnnestunud trenniloo ära, ja ta ohkas kergendusega.
"Ma nii kartsin, et see on jälle sellega seotud," ütles M, pidades silmas mu laupäevaööd.
"Ei, sellest aitab. Ma sain ise ka aru, et olen veidi liiga palju jaganud. Kuigi sharing is caring," ütlesin ma.
"Mitte et mul midagi selle vastu oleks, aga sul lihtsalt ei ole mitte mingit filtrit," ütles M pead raputades.
"Jagatud rõõm on poole suurem," teatasin ma ja läksin uksest välja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar