Lesisin teki all ja vaatasin Brendan Fraseri filmi "Bedazzled", kui järjekordselt hakkas koridorist kostma tulekahjualarm. Meie majas kostab seda väga tihti. Väga, väga tihti. Kuna see muudkui undas ega lõppenud ära, panin lihtsalt klapid kõrva, et oma filmi kuulda. Mul ei tulnud pähegi võimalust, et välja asja uurima minna või midagi.
Seega on see alarm oma mõtte täielikult kaotanud. Päris tulekahju korral oleks meil kõige vähem kasu sellisest alarmist, sest automaatselt ei teeks me keegi sellest väljagi.
Pean tunnistama, et ainus kord, mil alarm mind ärrituse asemel natuke murelikuks tegi, oli siis, kui ükskord Tiina minu juures ööseks oli ja kella üheteistkümne paiku õhtul kõik kõlisema hakkas ning ära ei lõppenud. Me jutustasime voodis edasi, aga kui see oli juba minuteid ja minuteid kestnud ning väljas kerget ustepaukumist kuulda hakkas olema - inimesed läksid vist kontrollima, kas on tõesti midagi lahti - muutusime Tiinaga juba natuke murelikuks.
Kuigi mitte nii murelikuks, et päriselt voodist püsti tõusta.
Seega peaksid mu majahaldurid - lisaks sellele, et paluma turvameestel oma tööd korralikumalt teha ja valealarmidele kiiremini reageerida - leiutama mingi efektiivsema heli, mille päristulekahju korral sisse lülitada. Mingi robothääle, mis karjub: "THIS IS NOT A DRILL! REAL FIRE! REAL FIRE!"
Tallinna ühistranspordis võib aga iga sõidu ajal muretult mängida mängu "Arva ära, kes seekord haiseb?" Jeeei!
Ei noh, see, et keegi alati haiseb, on garanteeritud. Aga lõbusamaks teeb asja see, kui pole nii ilmselge, kes see täpselt on. Täna ujuma sõites oli üle terve bussi tunda tugevat uriinilehka. Kes see on? Kas see on mees minu kõrval? Tundub, et mitte... Tal on kaasas suht normaalse välimusega päris portfell. Asotsiaale saab lisaks riietusele ja pesematusele kindlaks teha ka kilekottide järgi, mida nad alati endaga kaasas kannavad. Jään pidama ühe vanamehe peale, kes läheduses seisab ja kilekotti kannab. Samas on tal käes roheline ühistranspordikaart, ja asotsiaalid ei vaevu kunagi sellist kaarti kaasas kandma ega midagi valideerima. Lisaks tundub ta küllalt korralikult riietatud olevat...
Jumal küll, ega see ometi minu enda iste ole? Hakkan õudusest nihelema, aga teen kindlaks, et siiski mitte. Kuradima õudne.
Lõpuks, kui kilekotiga mees on ära läinud ja lehk hajub, võin empiiriliste vaatluste põhjal kindlaks teha, et tema see oli. Jälle üks bussisõit mängides mööda saadetud :D
Ja siis lähen poodi ja ostan sellise Snickersi:
"Ma otsisin, aga polnud ühtegi "Trash"-sildiga," vastasin õnnetult. Samas oli seal üks, mis ütles Dramatic. Selle peaks talle kappi viima... eriti, kuna tema viib mulle alati kappi nänni. Tihti leian ma sealt mingi mandariini või piparkoogi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar