Võõrastega ei tohi rääkida, vol 2

Üleeile õhtul istusin bussis, kui minu kõrvale istunud mees taskust telefoni tõmbas ja minult küsis, kas ma võiksin öelda, millises peatuses maha minna, et nad sõbraga ilusti oma hotelli jõuaksid. Ma ütlesin talle ning kui märkasin ta aktsendi järgi, et ta on sakslane, tegin komplimendi, et kõik sakslased, keda ma olen kohanud, on alati nii viisakad ja toredad olnud.

"Meie ajalugu on meid vist selliseks kasvatanud," ütles ta.

Bingo! Kaks minutit vestluses sees ja juba põhimõtteliselt räägime Hitlerist, mõtlesin ma võidukalt.

Rääkisime ja rääkisime ning selgus, et nad on kaks sõpra, kes lihtsalt tulid kaheks õhtuks Tallinna. Sest miks mitte. Sest nad ei käi kunagi nii kaugel idas.

"Me eelistame endast mõelda kui põhjast," ütlesin ma natuke upsakalt. "Et te teaksite."

"Meie jaoks olete te Ida-Euroopa," ütles mees, kelle nimi juhtus olema Daniel, vabandavalt.

Kui me kõik koos õiges peatuses maha olime läinud, tegin ma kindlaks, et nad oskavad oma hotelli minna.

"Kõik on korras," ütles Daniel, "aga meil oleks näiteks homme väga giidi vaja, kes meid linna peal igale poole viiks."

Kuna mina laupäeval töötasin, tegin ettepaneku, et hoopis õhtul kokku saada. Nad tundusid päris normaalsed.

Eile õhtul, kui mina olin alles Raekoja platsi poole teel, aga kell juba üheksa lõi, sain sõnumi, et nad ootavad mind suure jõulukuuse kõrval. Täpselt kell üheksa, milline sakslaslik täpsus. Mina ise armastan ka tavaliselt täpne olla, aga just sakslastega pidi nüüd lappama minema :D

Nad olid kohe mind nähes nii sõbralikud ja toredad ning väga jutukad ka. Seltskonna peamiseks jutumeheks osutus Danieli sõber, kes eelmisel päeval bussis oli paistnud nii vaiksena. Võtsime kerged glögid ja jalutasime platsi peal jõuluturul ringi. See oli tõesti maagiline, kõikjal tulukesed ja õnnelikud glögi rüüpavad inimesed, ning jõulukuusk on ka väga õnnestunud.

Tüübid tahtsid minna Olde Hansasse. Esimene kord seal käia ka minu jaoks, aga kuna see on nii kuulus, siis miks mitte.

Kui ma sisse astusin, siis jäi mul suu lahti. Nad võtavad seda keskaja värki ikka tõepoolest tõsiselt. Seal oli pime, ainsaks valgustuseks umbes tuhat päris küünalt. Kõik teenindajad olid keskaegsetes riietes, kuigi seda ma juba teadsin, sest nad tšillivad alati seal ees ringi ja kutsuvad kõiki sisse. Isegi lauanõud olid ülilaheda välimusega, suured ja rohmakad. Ja see koht on massiivne. Neil on kolm korrust ja iga korrus on nii suur. Ning peaaegu kõik lauad olid täis. Mul tekkis seda nähes küsimus, kui palju neil käive on. Hindu vaadates pidin vilistama. Neil peab olema hea käive.

Teenindus oli seal väga hea, meie ettekandja seletas kõik üksipulgi lahti, mida oli ka vaja, sest nende menüü oli väga segadusseajav. Ma olen päris palju väljas söönud ning ma pole kunagi ühest menüüst nii segadusse sattunud. Sakslased, kellele toodi lausa saksakeelne menüü, tundusid sama kadunud olevat.

Aga kui midagi lauda toodi, siis kohe seletati ära, mis iga asi taldrikul on, mis oli päris tore.

Vestlus meil sujus, ja see, et me osa ajast natsidest rääkisime, pole vist isegi minu süü. Ma mäletan üpris täpselt, et Daniel tüüris jutu sinnakanti. Klassika, on ju? 

Meil tekkisid juba paari tunniga mingid kerged sisenaljad, nagu God damn Birmingham! (nad mõlemad olid elanud mingi aja Birminghamis ning vihkasid seda kohta kirglikult) ja midagi tulistamisega seotut ka.

"Miks on iga asi sinu puhul seotud tulistamisega?" noomisin ma teist tüüpi, kelle nimi oli Hajo, või vähemalt nii seda hääldati, aga jumal teab, kuidas kirjutatakse.

"Ma mäletan täpselt, et mainisin tulistamist täpselt ühe korra," ütles Hajo enesekindlalt. "Sina haarasid sellest kinni ja puhusid üles."

"Ühe korra! See on kõik, millest sa täna üldse rääkinud oled!"

Süüa jõudsin ma natuke eelrooga ja pool oma seenesupist, kuigi viimane mulle väga meeldis. Mulle lihtsalt ei läinud enam midagi sisse. Meestele oma road eriti ei maitsenud, nad jätsid mõlemad poole järele. 

Olde Hansast välja minnes olin ma päris väsinud ja mu kõht oli niii täis, ja ma kogu aeg haigutasin. Aga miski takistas mul koju minemast, sest need tüübid olid oma viimast õhtut Tallinnas. Läksime hoopis Hollywoodi tantsima. Ma jätan õhtu lõpu saladuseks, aga nende hotellituba oli päris võimas :D Asus vanalinnas ja oli lihtsalt massiiiivne. Rohkem nagu sviit kui tuba.

"Sa oled ainus eestlane, keda ma tunnen," ütles Daniel mulle, ja lisas unistavalt: "Nüüdsest peale, kui Eestist mõtlen, mõtlen alati sulle."

Ta ootas hetke ja kõndis mu pead sasides eemale. "Sa pidid sama asja vastu ütlema!"
"Anna andeks, aga sina ei ole ainus sakslane, keda mina tunnen," ütlesin ma. "Ja pealegi, kui ma mõtlen Saksamaast, mõtlen kohe Hitlerist."

Ta lihtsalt vahtis mind ja naeris.

"See on tõsi," ütlesin vabandavalt. 

Long story short, that was just what the doctor prescribed. Ma olen täna nagu siiralt heas tujus :D