Milline košmaarne päev. Kaks sekundit - umbes nii pikk on ajahetk, kui mul on väljas mugav, edasi on juba külm ja sellest veel edasi on oht alajahtumiseks. Ma pidin täna kuhugi minema, ja ma eksisin kogu aeg ära, ja kõik bussid, absoluutselt kõik bussid kogu aeg hilinesid, ja kes peab tee ääres ennast surnuks külmetama, kui buss hilineb? Vaene väike mina.
Maakonnaliin peaks suhteliselt täpselt jõudma, eks ju? Vale! Minu oma hommikul hilines kaheksa minutit, mis liites selle ajaga, mis sa seal nagunii varem olema pead, sest mõnikord nad tulevad varem, tähendab, et sa ootad tee ääres miinus saja kraadi käes kõvasti üle kümne minuti nagu loll.
Andke andeks, ma tean, et mitte kellegi peale pole vihane olla, aga mul on lihtsalt nii külm, mida ma ka väljas ei teeks. Terve mu keha tõmbub nagu krampi ja hakkab valutama. Õudne košmaar. Ma tegin just otsuse, et ei lahku kodust enam iialgi.
Siis käisin massaažis. Ma oleksin ausalt öeldes pidanud helistama oma maailma parimale massöörile, aga kuna tema tavataksid on kõvasti kõrgemad kui siis, kui ta suvel mind massaažikooli nime alt masseeris, siis loobusin ja otsustasin massaažikooli kasuks. Seal on lihtsalt hind nii hea. Aga... saad ka seda, mille eest maksad (kui just ei joppa nii, nagu mul suvel joppas, ja ei satu kellegi eriti võrratu käte alla).
Seekord sain mingi venelannast naise, kes vaevu eesti keelt rääkis, mis muutis omavahelise suhtluse väga vaevaliseks. Püüdke teie vene keeles seletada, millist massaaži te sooviksite.
Ja ta tegi lihtsalt nii valesti. Nii vaikselt. Enamuse aja lihtsalt silitas mu nahka. Ma ei tundnud mitte midagi. Noh, seal polnudki midagi tunda, sest ta ei teinudki midagi. Sellist klassikalist rootsi stiilis mudimist üldse mitte. Küll oli tal kasutusel hulk imelikke võtteid nagu kätele nõgese tegemine (?) või imevaikselt mu kaela näpistamine. Nagu... ma saaks aru, kui kaela näpistamine teeniks mingit eesmärki ja mõjutaks mingeid punkte. Aga ta tegi seda väga-väga vaikselt ja kuidagi hajameelselt.
Selle tunni aja jooksul oli vist paar korda, kui ta tegi mingi liigutuse õigesti, nii et ma midagi ka tundsin. Ja mul oli kogu selle aja nii külm, nagu võib oodatagi, kui sa oled kuskil paljalt ja on talv. Ta küll kattis hoolsalt mu parajasti mittemasseeritavad kehaosad käterätikuga, aga ma olin parajasti alajahtunud ikkagi.
Tegelikult ma soovin, et oleksin vaatamata keelebarjäärile ikkagi üritanud end kuidagi väljendada, selle asemel et oma blogisse kurtma tulla. Võib-olla oleks ta saanud vähemalt soojendust juurde keerata või midagi. Aga ma ei teinud seda üldse :(
Oleme midagi õppinud ka sellest kurvast sündmusest. Näiteks et anna alati teada, mis sulle sobib ja mis mitte.
Ja et selles postituses oleks ka midagi positiivsemat, siis üks armas Päärlane, kes mu käekoti avastas ja sinna peale pesa tegi:
 |
| Mida ilusam kott, seda suurema tõenäosusega kassid sinna pesa teevad |
Ja lisaks meie eilse bowlingu-mängu tabloo. Nati sisestas nimesid ning kui ta hakkas Mikot sisse lööma, sisisesin mina kõrval: "Mis Miko? Mikroveiv?"
Minu enda nimeks sai Yolo. Ja ma kaotasin kogu aeg haledalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar