Eile nägin meie järjekorras ühte natuke tuttava näo ja harjasjuustega tüüpi.
"Kas teie küsisite minult eurode kohta?" küsisin ma. Lennujaamas ei kohta just tihti korduvaid kliente, sest noh... kõik kliendid on inimesed, kes kuhugi reisivad, ja nad peaksid äratundmiseks üpris sageli reisima.
Mehe nägu lõi särama, ainult selleks, et kohe murelikuks muutuda. "Nii et see ikkagi oli loll küsimus," ütles ta pettunult. "Miks te muidu mäletaksite."
"Ei olnud!" kinnitasin ma. "Mulle lihtsalt jäi meelde, see on kõik."
"Kuidas teie nädalavahetus oli?" küsis tüüp juba natuke rõõmsamalt.
M mu kõrval pööritas silmi nii kõvasti, et seda oli peaaegu kuulda.
Pärast, kui meil oli vaiksem hetk, tegime üksteisele massaaži, mis on meil viimase nädalaga kuidagi tavaks kujunenud. M kinnitab, et ma teen ülihead massaaži, ja talle on kuidagi nii meeldiv teha, sest ta kogu aeg kiidab sind ja ütleb, et nii hea või et need punktid on suurepärased.
Ja tal endal on kõige paremad "eraisiku"-käed, kes mulle massaaži on teinud. Hästi tugevad, samas ta ei lahmi niisama, vaid leiab ka just need valukohad üles.
Pärast massaaži ta toetas end minu peale ja ütles armsasti, et talle meeldivad paid, ja me tukkusime seal natuke koos, sellal kui ma talle pai tegin, mis oli natuke naljakas. See pole selline sõprade-žest. Ta oli nagu minu lapsuke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar