Littisin eile end megavara üles, et pesu pesta, koristada ja ikkagi õigeks ajaks M-iga kokku saama jõuda. Ma pesin isegi oma vaibad ära. Siis aga littis mingi tüüp täpselt enne mind oma asjad kuivatisse ja ma sain aru, et see lööb mu ajakavasse suure augu. Ma pidin juba peaaegu selle tüübi peale vihastama, aga siis sain aru, et see pole tema süü, et meie suure maja peale on hetkel ainult üks töötav kuivati. Ja et mina oma hommikuse ajakava täpselt niimoodi sättisin, et jõuan siis, kui mitte kedagi muud seal ees ei tšilli.
(Ma olen üldse viimased päevad palju kannatlikuma meelega olnud. See rootsi bussijuht kuidagi tekitas minus heas mõttes hämmeldust - et kliente saab ka niimoodi teenindada. Need päevad, mis ma peale seda tööl olen olnud, pole ma kordagi kannatust kaotanud ega isegi tüdimust tundnud. Ma teen osasid asju nüüd teistmoodi.
Näiteks mu tagasilennul Tallinnasse SAS-iga pakuti tasuta teed ja kohvi ning ma reaalselt ootasin seda mitu tundi. Mmm... kohv. Ja siis littisin endale kohe lennu alguses klapid kõrva ja jäin tukkuma ning ärkasin alles siis, kui kohvikäru minust kaugel eemal oli. Mu naaber, mingi briti neiu, rüüpas rõõmsalt oma kohvi ning luges raamatut, ja minu pettumust oleks võinud käega katsuda. Mu esimene reaktsioon oli nagu et miks ta ei võinud mind üles äratada? Por queeee? Kurat küll!
Aga siis sain aru, et miks ta oleks pidanud? Kui minu naaber lennukis jookide pakkumise ajal magaks, kas mina hakkaks teda äratama, et ou, äkki sa tahad ka midagi? Arvatavasti mitte. Võib-olla ta hoopis vihastaks mu peale.
Ja teiseks, ma oleks selle lühikese, tunniajase lennu vabalt ilma tukkumata üle elanud. Ja ka ilma kohvita. Seega kehitasin õlgu ja vaatasin aknast välja, kas paistab juba Tallinnat.
Aga see on päris hull, kuidas mu esimeseks reaktsiooniks on alati kedagi teist süüdistada :D)
Igatahes saatsin lihtsalt M-ile sõnumi, et kohtume natuke hiljem, ja temal oli üldse hea meel, sest ta oli alles maganud. Saime kokku Rocca al Mare keskuses, mis on lihtsalt hiiglaslik. M shoppas professionaalse enesekindlusega. Ta väitis, et tal on oma lähedastele enamik jõulukinke juba ostetud ja pakitudki, mis minus siirast hämmeldust tekitas. Heas mõttes. Nii organiseeritud. Samas leidis ta veel puuduvad kingid endale ülikiiresti. Näeb midagi, mõtleb hetke ja viskab korvi. Samas kui mina midagi näen, siis ma keeran seda tükk aega käes ja asun kasutama välistusmeetodit - mõtlema põhjuseid, miks mul seda ikkagi vaja ei ole. Ja et üleüldse üritan ma praegu raha kõrvale panna. Ja tegelikult mulle meeldib, kui vähe asju ja palju vaba pinda mul kodus on.
Ühes poes võttis M kätte pisikestele koertele mõeldud kampsunid ja keerutas neid üht- ja teistpidi.
"Siin ei ole suurust peal," ütles ta. "Ja pealegi ostsin ma oma vanaema koerale juba kingi ära."
"Kas nendel asjadel on ka suurused?" küsisin ma.
"Minu vanaema koer on näiteks suurus kolmkümmend kaks," ütles M nagu muuseas, ja ma püüdsin selle üle mitte itsitada, aga minu meelest kõlas see kuidagi armsalt ja naljakalt.
Aeg lendab kiiresti, kui lõbutsed. Kella vaadates ehmusin äkki, sest aeg, mille ma isaga kokkusaamiseks olin määranud, oli juba päris ligidal. Kiirustasime ruttu M-i juurde, ta elab pealegi üsna linna ääres... või maailma lõpus, nagu mulle tundus.
Kui me läbi lumesaju tema kodu poole jalutasime, rääkis ta oma kodust: "Vähemalt on mul alati tunne, et if I fail, I have somewhere to go back to."
"Jaa, aga... kas sa ei peaks ütlema pigem when I fail?" küsisin ma ja naersin nagu põrguline.
M heitis mulle kiire kõrvalpilgu. "Tore näha, et sa minusse usud."
"Sorri, aga see nali lihtsalt presenteeris end nii ilmselgelt," ütlesin ma kahetsedes. "Ja ma tean, et vahel teen ma selliseid nalju, mille peale ma ise solvuks, kui keegi neid mulle teeks... aga sellegipoolest ei saa end peatada."
"Ma tean. Ma tunnetasin seda pausi, kui sa kaalusid, kas öelda või mitte, ja siis ikkagi ütlesid," ütles M.
Oli nii tore näha M-i kodu. See oli nagu tema maailma sisenemine. Kui ta korraks kööki läks ja mind oma pisikese koeranähvakaga kahekesi jättis, teatasin ta tagasi tulles: "Koer igatahes ütles, et tema on suurus kolmkümmend."
"Ta valetab," ütles M hellalt koera kõrva tagant sügades. "Ja pealegi ei ole suurus üldse oluline."
Tunnikese jõudsin seal olla, siis oli mul aeg kesklinna poole startida, et isaga kokku saada. Istusime ühes kohvikus ja ajasime juttu, aga see oli ka kõik, sest väljas ei kannatanud ma üldse olla. Olin end liiga õhukeselt riidesse pannud... nagu alati.
Aga õhtul koju minnes oli lihtsalt ülimõnus. Kõik oli nii puhas, kõik oli nii tehtud... igal pool põlesid küünlad... ja radika peal kuivasid kindad nagu talvel peabki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar