pühapäev, 23. oktoober 2016

Iga asi tekitab sõltuvust

Mul on sel nädalal ainult üks vaba päev olnud ning mul hakkas siiralt kahju seda maha magada, seega ma käisin sel päeval isegi väljas ja tegin asju. Mul on isegi mingi mälupilt sellest, kuidas ma Tammsaare pargis pingi peal istun ja jäätisekokteili joon. Hästi ilus ja soe kolmapäev oli.

Loodan tõesti, et järgmisest nädalast saab taas alguse normaalne graafik, sest päris raske on nii. Reedel, kui M oli mulle ühe rahustava kalli teinud ja mu üles rahunema sööma saatnud, küsisin ülemuselt unistavalt: "Mis siis, kui ma närvivapustuse saan?"
Ta heitis mulle ainult ühe kiire pilgu. "Kui saad, saa palun pühapäeva õhtul."
Sest tal oli vaja, et ma vahepealsed päevad tööl käiksin...
Nii et täna õhtul siis vaatame.

Muidu tegin mõni aeg tagasi sellise meeldiva eksperimendi, et olin nädal aega Whatsappist eemal. Ma olen seal lihtsalt liiga palju ja kirjutan kõigile kogu aeg sõnumeid. See on nii kurnav. Muidugi on Whatsapp tore asi, kui oskad sellega piiri pidada, aga mina ei oska. Igatahes praalisin siis M-ile, et lülitan telefonist nädalaks ajaks wifi välja.
"Kas sa ei usu, et ma saan sellega hakkama?" küsisin ma. Ta nägi kahtlev välja. "Igatahes saan!"
Selliste asjade õnnestumiseks ongi kindel võti kohe alguses kellelegi rääkida, sest see hoiab sind lubaduse täitmise juures. Nagu mu alkovabad kuud, millest ma kõigile rääkisin ja kõigiga päevi lugesin.

Seekord oli ka raske ja ma ausalt lugesin päevi :D See pidi olema mingi sõltuvuse ilming, olla sotsiaalmeedias ja kogu aeg oodata sõnumeid. Minu jaoks on see lihtsalt nii meeldiv, kui ma vaatan oma telefoni ja näen üleval seda väikest Whatsappi ikooni, sest see tekitab tunde, et keegi mõtleb minu peale.
Aga tsipa rahulikumaks muutusin ses suhtes küll selle nädala jooksul. Ja telefoni aku pidas nii kaua vastu! Ma ei pidanudki seda iga päev laadima. Samuti oli väga meeldiv oma telefonist leida päris sõnumeid ja kõnesid. Tiina näiteks helistab ikka, kui minust tükk aega midagi kuulda pole olnud.

Siis, kui mul nädala möödumiseni oli paar tundi jäänud, saatis üks sõber ka sõnumi, et miks sa Whatsappis ei vasta. Hiljem süüdistas ta, et olin teda blokkinud, ja ma ei tea, kas ta jäigi uskuma, et ma lihtsalt ei olnud seal

Tahaks siia lõppu öelda, et sellel oli mingi positiivne mõju mu edasisele Whatsappi-kasutusele, aga ei olnud absoluutselt. Nii kui nädal täis tiksus, lülitasin wifi sisse ja lugesin kõiki oma vestlusi, mida oli päris palju. M näiteks oli kirjutanud nelikümmend seitse sõnumit, iga päev natuke, et mul oleks midagi lugeda. Mõned neist oli päris sügavamõttelised :D
Ja nüüd võib mind endiselt avalikes kohtades näha telefoniga wifit otsimas, nagu koer tõmbaks ninaga lõhna. Ja telefoniaku ei pea enam üldse.

Olgu, ma teen siis tänase päeva ka ilma. Igaks juhuks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar