Mis on elu mõte?

Sõitsin oma kõige uuema töökaaslasega bussis ning ajasin talle mingit jama, mille peale ta mind natuke pikemalt vaatama jäi.

"Sorri," ütlesin. "Ma kasutan veel viimast võimalust." Sest varsti pidi tulema meie peatus ja pidime maha minema.

"Tavaliselt ma ütleksin, et järjekindlus viib sihile," ütles ta. "Aga praegusel juhul jääb mulle mõistmatuks, mis täpselt on siht."

Ma puhkesin naerma ja nentisin heakskiitvalt: "See oli hea."

Ta muigas.

"Jah, mis täpselt su eesmärgiks on? Mis mõte sellel kõigel on?"

"Sa oled selline draamakuninganna," ütlesin ma. "Mis meist saab?"

"Mis on elu mõte?" küsis ta.

Peale lühikest vaikusehetke nentisin ma: "Kuigi sina pole tõesti õige inimene, et mulle järjekindlusest rääkida, peale seda, kui sa suitsetamisest lihtsalt loobusid."

Ta nimelt muidu suitsetab, aga ükskord teatas päeva lõpus ise ka üllatunult, et polnud ühtegi teinud, ning et jätab vist üldse maha. Selle peale käisin ma tal järel ja norisin, et kui inimene millegagi alustab, tuleb see ka lõpule viia, mitte niisama lihtsalt loobuda, ja et selline asi näitab iseloomu nõrkust.

"Sa oled reaalselt ainus inimene, kes sellise asja negatiivseks suudab keerata," ütles ta.

Ma kehitasin õlgu. "Mida iganes. Minu meelest on lihtsalt tore, kui inimesel on hobi, ja ta selle hobi juurde ka jääb."

Ma tõepoolest ootan huviga, kas järgmine, kes meile tööle tuleb, on normaalne inimene - või jälle keegi kiiksuga. Üks mu teine töökaaslane näiteks hakkis eile salatit ja teeskles kogu aja, et salat karjub talle vastu.

"Sa ei saa minu vastu," pomises ta, "ma olen tugevam."

Jumal aidaku meid kõiki.