Et sulab alati esimene lumi, alati...

Ema tuli hommikul elutuppa, et mind äratada, et me koos kohvi saaks juua. 

"Muuseas lumi on maas," teatas ta dramaatiliselt.

"Sa teed nalja," ütlesin ma end üles ajades. "Sa teed nalja."

"Ei tee."

Siis vaatasin ma aknast välja ja nägin, et ta ei tee nalja. Sellega seoses

• hakkas mul insta kummitama Nancy "Esimene lumi"
• muutusin ma natuke mõtlikuks, sest saapad, mis ma Puhja tulles jalga olin pannud, pole rangelt võttes just veekindlad. Aga kust mina pidin teadma??
• sain ma aru, et minuski on peidus ennustaja. Miks muidu olen ma viimastel päevadel tööl järjekindlalt "Aisakella" ja "Luuuumi tuli maha ning valgeks läks maaa" laulnud? 

Varsti sõidan siit edasi Viljandisse, sest Natil ja minul on mõlemal vaba päev. Kõrvutasin meie kõigi graafikuid ja leidsin, et on sobiv hetk Viljandisse suunduda, aga siis teatas Miko, et tema graafik on ümber tõstetud.

"Mida iganes," vihastasin ma.
"Mida iganes," vihastas Nati omakorda, "kas lihtsalt minust ei piisa?"

Ja ma võin mürki võtta, et millegi peale vihastas Miko ka, ainult et ta ei näidanud seda välja.

Ja kuna ma jõuan kohale natuke varem, kui meil kokkusaamine määratud on, jõuan tsipa Viljandi kaltsukates tuulata. Ehkki mu jalad saavad nii märjaks :(

Aga siin tegin endale ühte head tugevat tassitäit teed mee, sidruni ja piimaga ning avastasin, et emal on kapis jumala kehtiv piim.

"Mida sa teed?" noomisin ma teda. "Tahad, et ma südari saaksin?"

Ema hõõrus käsi ja oli väga rahulolev. "Ahhaa, seda sa ei osanud oodata, jah?"

Oli selge, et ta oli selle kõlbliku piima oma külmkappi spetsiaalselt korraldanud.

Ise imestas ta mu kaasavõetud raamatut nähes: "Sa loed eestikeelset raamatut."

"Jah," ütlesin ma pahuralt, "aga see tõlge ei meeldi mulle."

 

See on tõestisündinud lugu Twitteri asutajatest ja sellest, kuidas nad üksteist kordamööda ettevõtte tegevjuhi kohalt välja sõid. Selleks kohaks, kuhu mina olen raamatuga jõudnud, on toimunud kaks väljasöömist, aga kohe toimub üks veel. No kes teeb, see jõuab. Samas on Twitter tõesti selline firma, mille puhul ei ole mõtet loota sõbratunnetele, sest liiga palju raha ja võimalusi on kaalul. Ja ma ei näeks ka mõtet hoida ühes maailma kõige kiiremini arenevas firmas tegevjuhi kohal kedagi, kes oma ülesannetega hakkama ei saa.

 

Üldjoontes päris põnev raamat, aga inglise keeles oleks kindlasti parem.