Vaiki, kui võid

Eile käis Päikesekiir korraks Tallinnas ja me saime kokku. Jalutasin parajasti Viru keskuse esimesel korrusel ja otsisin teda silmadega, kui keegi mulle tagant kaela hüppas, samal ajal kõigest kõrist karjudes. Mu refleksid ei vedanud mind ka seekord alt ning ma karjusin üle terve kaubanduskeskuse.

"Ma sain just südari!" ahastasin ma. "Miks sa teed mulle nii?"

"Mis südari? Ma olen ju Merily!" ütles Merily rõõmsalt. "Sa said hoopis Merily! Kas sa unustasid juba mu nime ära?"

Istusime mu lemmikkohvikusse, kus ma kogu aeg käin: Robert's Coffee Viru keskuses. Selleks ajaks, kui Merily oli tellimise lõpetanud, oli ta juba teenindaja lemmikinimene maailmas. Seda oli näha. Mul on tunne, et see teenindaja rääkis temast pärast teistele, samamoodi, nagu mina räägin, kui mul on mõni eriti tore klient.

(Ükspäev näiteks oli järjekorras kaks vanemat meest ning ma lõikasin ühele leiva pooleks ja panin teise poole kappi tagasi.

"Nonoh, ma nägin küll, et väiksema poole jätsite mulle ja suurema panite tagasi!" ütles üks mees. "Ah nii teil need asjad siis käivadki?"

Ma kehitasin õlgu ja vahetasin leivad ringi, mille peale ta kahetses, et inimesed saavad nii harva ta naljadest aru.

Terve ülejäänud teenindusprotsessi viskas ta nalja. Ma teenindasin seda järjekorda üksi, mispuhul ma muutun tavalisest natuke kiiremaks. See mees vaatas mu ülehelikiirust ja naeris: "Kuidas sa võid niiii aeglane olla? See on talumatu."

Pool tundi hiljem tuli ta tagasi küpsiseid ostma ja küsis, kas me rootsi kroone võtame vastu. Ma ütlesin, et ei, aga ma võin need eurodele lisaks pealekauba võtta.

"That's right, honey, play your cards right!" ütles mees millegipärast inglise keeles, pilgutas mulle kelmikalt silma ja läks minema.) 

Igatahes Merily juurde tagasi tulles, siis ta kostitas mind eile kohvikus mõne õpetussõnaga.

"Kuidas mu vanatädi mulle hiljuti ütleski?" küsis ta pingsalt mõeldes. "Ta ütles nii: "Kõik, mis on tühi, tuleb täita. Kõik, mis on täis, tuleb tühjendada. Ja kust kratsib, sealt tuleb sügada.""

Ma mõtlesin selle üle järele. 

"No anna andeks, aga seda ei saa kuidagi teisiti tõlgendada kui vasakule. Kuigi väga targad sõnad ikkagi." 

Ilm oli ilus ja päikeseline ning me läksime vanalinna jalutama. Rataskaevu tänava keskel on suur... rataskaev. Suur kaev. Me heitsime sinna päikese kätte pikali, sest korraga tuli peale suur rammestus ja me ei viitsinud enam... mitte pikutada. Laulsime oma meditatiivset laulu, mida Merily mulle Leedus tutvustas. Teisel kaevu äärel istusid mõned prantslased, kes hakkasid meile beatboxi tegema. Kui nad ära olid läinud, jäime meiegi vait ja lihtsalt lamasime tükk aega päikese käes, silmad kinni. Ma jäin peaaegu magama.

"On vähe inimesi, kellega saab niimoodi koos olla, et ei pea mitte midagi ütlema," ütles Merily. 

Teenin tõde, kuhu tee ka ei vii...