Vahepeal olen siin meeletult kinos käinud. Liiga palju. Aga mis teha, kui ma olen kinomaniakk. Praegu on päris palju häid filme ka väljas ja mul on pidevalt mentaalne nimekiri neist, mille tahaks ära näha.
Sinna mu palk läheb. Tallinnas on päris kallis kinos käia.
Esimene neist nähtud filmidest oli "Närvidemäng" ("Nerve") Emma Robertsi ja Dave Francoga.
Selles maailmas oli päris populaarne üks interaktiivne mäng nimega Nerve. Kes soovis mängida, see kogus endale jälgijaid ja jälgijad panid talle ette igasugu julgustükke, mis tuli ära teha. Väljakutseid oli igasuguseid, alates võõra suudlemisest ja millegi varastamisest kuni kõrgustes turnimiseni.
Emma Robertsi tegelaskuju oli hästi vaikne ja tagasihoidlik ning filmis kogu aeg vihjati, et ta on ebapopulaarne ja ei meeldi eriti poistele. Kuigi see on ridic, sest igaüks, kes näeb välja nagu Emma Roberts, garanteeritult meeldib poistele.
Igatahes Emma otsustab oma elus midagi uut proovida ja liitub ka mänguga, võites endale ootamatult palju jälgijaid ja võttes vastu aina hullemaid väljakutseid. Jälgijad nõuavad, et ta teeks oma väljakutseid koos Dave Francoga, kes ei pruugi sinnakanti üldse juhuslikult ilmunud olla.
Meeh...see film oli okei, ma arvan. Käis kah. Käisin seda vaatamas koos sõbraga, ostsin meile piletid taha nurka ja ausalt öeldes filmile väga ei keskendunud :D Aga igatahes oli ta natuke liiga tiinekas. Liiga hüplik ja kiire ja võib-olla natuke läbimõtlemata. Ja mul oli raske elada kaasa Emma Robertsi portreteerimisele luuserina. See lihtsalt ei olnud kuigi usutav.
Siis vaatasin ära "Pahad emmed" ("Bad moms") Mila Kunise, Kristen Belli ja Christina Applegate'iga.
Selline metsik komöödia, mille valides juba eos on teada, et tegu millegi hullu ja mitte-tõsiseltvõetavaga. Samad tegijad olid "Pohmaka"-filmide taga.
Nojah. Hull film oli küll. Ei saa salata, et ka päris naljakas minu jaoks. Palju roppe nalju ja naljakaid stseene, näiteks üks, kus terve koolitäis keskklassi emasid metsiku peo korraldas, või Mila Kunis sõpradega end täis jõi ja... supermarketisse lällama läks. See oli tõesti päris hea stseen. Nad jooksid peomuusika saatel poeriiulite vahel, loopisid asju maha, räsisid turvameest ja valasid üksteist hommikueinekrõbinatega üle.
Ja siis nägid nad ühte nunnut beebit ja peomuusika asemele tuli kohe nunnumuusika ning kõik peatusid ja nunnutasid beebit :D
Mis mind selle filmi juures häiris, oli näitlejate valik. Mila Kunis kahe teismelise lapse emana ei olnud kuigi usutav. Ta on päriselus vist üle kolmekümne ja jah, filmis oli ka lahti seletatud, et ta sai esimese lapse kahekümneaastasena, aga ikkagi ei mõjunud ta usutavana. Ta näeb lihtsalt nii nooreke välja. Kindlasti oleks keegi teine sinna ossa parem olnud. Ja ma ei ole väga kindel tema näitlemisstiilis. Tal nagu jääb midagi puudu. Muidugi on ta väga ilus, aga minu jaoks jääb ikkagi midagi puudu.
Ja noor neiu, kes mängis Mila tütart Jane'i, oli lausa katastroofiline. Harva kohtab filmis last, kes üldse mängida ei oska. Ta lihtsalt karjus kõik oma repliigid hüsteerilise häälega välja.
Aga muidu selline okei hea-tuju-film.
Ning lõpuks püüdsin valida enda jaoks ka midagi natuke kvaliteetsemat, nimelt Woody Alleni kirjutatud ja lavastatud "Koorekiht" ("Cafe Society").
Vot selle kohta ma võin tõesti öelda, et see mulle päris hästi meeldis. Woody Allen on teadagi kiiksuga ja kõik ta filmid on nii omamoodi. Näiteks "Kesköö Pariisis" oli heas mõttes ootamatu. Aga "Koorekihti" pidasin ma samuti päris võluvaks. See oli selline glamuurne linatükk. Teksti luges peale muuseas Woody Allen ise. Valgus oli imeline. Kleidid ja soengud olid imelised. Näitlejatest oli seal alati hea Steve Carell. Tema peale võib kohe kindel olla. Blake Livelyl oli suhteliselt väike osa, aga ta läheb minu meelest ajaga järjest paremaks.
Põhimõtteliselt mu ainus probleem selle filmiga olid kaks peaosalist: Kristen Stewart ja Jesse Eisenberg. Nad mõlemad on nii kohmetud ja ma pole vaimustatud kummagi näitlejastiilist. Ma mõtlen, et nad mõlemad mängivad igas filmis sama tegelast ja mängivad seda halvasti. Kristen Stewart on kogu aeg täpselt seesama kohmetu tüdruk oma mittemidagiütlevate näoilmetega, kummaliste žestide ja õlakehitustega.
Kuigi ta nägi filmis väga ilus välja ja kandis ühte pihasse töödeldud kleiti teise järel, ei veennud ta mind üldse. Ühes stseenis pidi ta tegelaskuju valima kahe mehe vahel, kellest mõlemad teda armastasid. Kristen Stewart kehitas õlgu ja ütles kergelt igavleva ilmega: "Ma valin tema."
Woody Allen oleks kohe kindlasti võinud valida paremad peategelased.
Aga kõik ülejäänud näitlejad olid minu meelest väga omal kohal. Ja süžee mulle meeldis. Ja üleüldse. Muiata sai ka päris mitmes kohas. Tore film.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar