Ma absoluutselt ei usu karmasse ega muusse üleloomulikku. (Noh, ainult selle loogilise määra võrra, et kui oled kellegi vastu ebaviisakas, siis ta läheb närvi ja on ka sinu vastu riiakas. Kõik.) Aga ükspäev käisin Tallinna bussijaamas vetsus ja panin sinna viiekümnesendise, kuigi WC maksab ainult kolmkümmend senti. Alles vetsus tuli meelde, et seal kõrval on tegelikult mündivahetusautomaat olemas. Aga ma olen tihti väga tähelepanematu.
Astusin mina WC-st välja, kui trepi peal pillas neiu minu ees raha maha. Muidugi ma oleksin selle talle tagasi andnud, aga ta jooksis kohe edasi ja bussi peale. Kummardusin ja võtsin sendid üles. Need olid täpselt kaks kümnesendist, kakskümmend senti, mis ma just automaati rohkem pannud olin.
Selline kosmiline lugu siis.
Ja mina peaksin umbes-täpselt praegu kodust välja astuma, aga mul on tunne, et ma ei jõua. Kohv on alles pooleli. Ja mu nägu on projekt, mis täna kindlasti natuke rohkem tööd vajaks.
Aga see-eest tuju tundub päris okei.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar