Eetika ja esteetika

Kõndisin ükspäev tänaval ja nägin üht meest pissimas. Ma ei pea seda normaalseks. Kindlasti leiaks selleks mingi varjatuma koha. Ja seda vaatepilti tuleb millegipärast päris sageli ette.

"No püüdke olla," hüüdsin talle temast möödudes, "see on avalik koht."

"Ei ole," vastas ta ja tegi kähku minekut. Mis oli natuke imelik vastus, sest viimati, kui ma tšekkasin, siis tänavad on avalikud kohad.

"Sa saad niimoodi veel molli," hoiatas mu ema, kui talle sellest rääkisin. Aga ma ei tea. Ei usu, et saan. Ja kui kõik sellistele asjadele reageerima hakkaksid, siis ei arvaks mehed, et on normaalne tänava ääres pissida.

Järgmiseks on mul plaan hakata bussis haisejatele ütlema, et nad haisevad ja segavad mind. Noh, neile, kes ei ole asotsiaalid, sest asotsiaale vist nagunii ei huvita. Kuigi ma pean selleks oma vene keele sõnavara laiendama. Ükskord püüdsin seda ühele mehele bussis öelda ja ta ei saanud minust mõhkugi aru ja ma ei osanud seda vene keeles kah öelda.

Kuigi see nõuab julgust. Ükspäev istus minu ette üks mitteasotsiaalse välimusega mees, kes haises lihtsalt nii kohutavalt higi järele. Ja natuke nagu märja koera. See võttis lihtsalt hinge kinni. Ma plaanisin pikalt talle seda öelda, aga enne, kui oma julguse kokku võetud sain, läks ta maha. Järgmine kord ausalt ütlen.

Kuna keegi tarkpea on sellele postitusele pealkirjaks "eetika ja esteetika" pannud, siis siit tuleb nüüd eetika pool. Ostsin endale lõpuks panni ja vaaritan mõnikord öösel süüa teha. Samuti ostsin karbi mune ja tegin neile paari päevaga otsa peale. Mul on vist nii suur valguvajadus. 

Siin on aga probleem. Ma ei saa mune süüa, ilma et mul südametunnistuspiinad oleks. Ma pole vist mingi kaks aastat endale koju mune ostnud, kuigi mul pidevalt isutab nende järele. Sest tavapoes on kõik munad puurikanade munetud. See tähendab, et need kanad veedavad terve oma elu ühes puuris, mille põrandapind on A4 paberi suurune, ei saa liigutada, nende nokad tihti ära lõigatud, et nad ennast ega teisi vigastada ei saaks... ja aina munevad.

See on õõvastav. Nad on orjastatud nagu inimesed The Matrixis, ainult et see on päriselt.

Kahjuks on igasuguste asjade sees, mida ma söön, ikka mune. Ja näiteks alati, kui ma ema juures käin, söön ta külmkapi munadest tühjaks. Nagu see, et ma neid ise ei ole ostnud, tähendaks, et tegu ei ole julmuse toetamisega.

Kuigi ema saab päris tihti mune oma sõbralt, kes ise kanu peab, mis on palju-palju parem variant.

Nüüd viimati Maximas ma kaalusingi neid munakarpe käes ja lugesin neilt tootjakoode nagu palju kordi varemgi. Peaaegu kõik olid puurikanade munad. Ainus teistsugune karp, mille ma leidsin, oli "õrrekanade munad" ja ma ausalt ei tea, kas see on parem või lihtsalt teistsugune sõnastus. Vabapidamisel kanade mune ma igatahes üldse poest leidnud ei ole.

Selle karbi ostsin siis ära ja sõin tühjaks... aga hea olla ei olnud.

Niisiis pean endale mingi taluturu-variandi uurima, kust saab tavaliste, õnnelike, ringi jooksvate kanade mune osta.

Ja parem vist mitte mõelda, kust tuleb ja millistes tingimustes toodetakse see piim, mida ma iga päev kohvi peale panen ja millega oma müslit söön...

Raske see elu.