Shuffle

Istusin just siia maha oma suure lopsaka kohvitassi, kohukese, pirni ja võiroosiga, et hommikusöögi juurde üks bloog kirjutada, aga enne, kui sellega isegi pihta sain hakata, ajasin endale kohvi sülle. #kobakäpp

Aga seekord on nali saatuse enda pihta, sest mul on musta värvi püksid! Ha! Mul on jumala yolo! Ma kavatsen need kohvipüksid ikkagi tööle jalga panna.

Helen, kes täna minu pool ööbis, sest tal on linnas asju ajada, lamab praegu voodis ja arvatavasti soovib, et ma oleksin surnud, sest ma olen hommikuti megalärmakas. Isegi kui ma proovin mitte olla. Isegi see klahvide klõbin on tühjas toas nii hästi kuulda.

Muidu on kaks päeva möödunud lihtsalt teki all. Pea oli paks ja päris karm nohu oli, mille puhul ongi ainus variant traalivaalitamise asemel magama heita. Keset päeva. Keset ööd. Igal ajal. Ja tänaseks on juba inimese moodi olla küll.

Okei, üleeile käisin korraks Kadriorus raamatut lugemas, sest ilm oli suhtkoht ilus. Päikeseline, kuigi hirmus tuul. Panin soojalt riidesse, tõmbasin jope enda ümber tihedalt kinni, sulgesin silmad ja pöörasin päikese näo poole, teeseldes, et on suvi ja et on soe. Silmi avades nägin, et kõik minu ümber tegid samamoodi: silmad kinni ja palged üles pööratud, meeleheitlikus katses veel viimaseid suvepäikese kiiri tabada.

Trammipeatuses kuulasin kahte ilusat, peenikest neiut pealt (sest ma kuulan alati pealt). Nad rääkisid trennist ja toitumisest ning üks andis teisele nippe, kuidas alla võtta, tuues samal ajal ka elulisi näiteid.

"Näiteks Aleksandra. Ta võiks nii ilus olla, kui ainult natuke alla võtaks. Ma mõtlen sellele kogu aeg. Mitte paha pärast."

"On jah, tal on muidu nii ilus kehakuju."

"Ja mitte palju, vaid paar kilo. Kõik joonistuks nii ilusti välja. See oleks nii perf. Tal on ilus nägu ka."

"Sa oled nii hea sõbranna," ütles teine.

Selle peale pöörasin ma muiates pilgu oma raamatule tagasi.

Minu sõbrannadel on aga väike aastapäev tulemas. Me just rääkisime Tiinaga sellest paar nädalat tagasi. Põhimõtteliselt me kõik kohtusime gümnaasiumi esimesel aastal, millest saab sügisel ilus kümme.

"Me peame seda tähistama," ütlesin Tiinale vaimustunult. "Ma viin su välja. Kuhugi ilusasse kohta."
"Kas ma saan sõrmuse ka?" küsis Tiina.

"Teeme asja ametlikuks," lubasin ma.

See on ikka nii hullumeelne... ja tore. Jagada oma elu kellegagi kümme aastat järjest :D