Swag

Kui me Mariliga laupäeval kontserdil käisime, siis muutusin ma natuke mõtlikuks.

"Ma vist igatsen teda," ütlesin ma Marilile.

"Saada sõnum," soovitas Marili reipalt.

Ja kui ma olin pool klaasi veini joonud, hakkasingi sõnumeerima - asi, mida ma alati teen. See on košmaar. Ma ei kirjutanud, et igatsen sind ja mõtlesin ümber, vaid lihtsalt oma tavalist suhteliselt seosetut jama.

Ta ei vastanud nendele kuuele-seitsmele sõnumile midagi.

See oleks mind tavaliselt ülinärvi ajanud. Kuid seekord olin ma arusaav. Tal polnud enam mingit kohustust vastata. Ja võib-olla oli ta pisut okkaline sellest, et eelnevalt samal päeval oli ta kurtnud mulle, kui haigena ta tööl peab käima ja kui raske see on, ja mina vastasin talle ausalt, et ma tegin netis testi, mis ütles, et ma olen sotsiopaat, ja seega mind juba eos ei huvita, kui haige ta on.

Ka minul oli kadunud igasugune motivatsioon end natuke paremana inimesena näidata. Sest mind ausalt ei huvita sellised asjad. Ma võin sulle kirjutada "Poor baby", aga mu peas keerlevad hoopis fraasid nagu "Stop being such a wimp!" ja "Get your shit together!" 

Nüüd peale paaripäevast whatsappimist sain ma lõpuks aru, et see ei vii kuhugi. Mul on igav ja ma saadan talle rodu sõnumeid a la sellise sisuga, et ära muretse, kui sa päris ära sured, siis firma lubas nelikümmend protsenti su matustest kinni maksta. Või tema kirjutab, et sul läks kassa valesti!

Aga nüüd ütlesin endale ikkagi kindlakäeliselt, et lõpeta, Anne-Mai. See ei vii kuhugi. Kui sul on vaja kellelegi jama ajada, siis su whatsappis on päris suur hulk sõpru, kellele seda teha. Ei ole vaja tüüdata kedagi, kes ei ole su sõber.

Ja kuigi ma ikkagi igatsen midagi, siis ei ole see tingimata tema. Võib-olla ma igatsen lihtsalt kedagi, kes mul ümbert kinni hoiaks ja kaisus magaks.

Palju õnne ka mulle. Kui ma ennast sellele projektile pühendasin, siis pidasin seda suht lollikindlaks, sest ehkki me oleme töökaaslased, siis pole me kunagi koos tööl. Arutasin, et kui midagi läheb valesti, siis me vähemalt ei näe üksteist töö juures.

No graafik teeb igasugu tükke ja vähemalt ühel päeval sel kuul oleme ikkagi koos. Ma tean juba eos, et see saab olema veider, aga arvatavasti mitte tema pärast, sest ta on kindlasti lihtsalt vait nagu alati ja ajab omi asju. 

Arvatavasti mina teen selle veidraks :D

Nende töökaaslastega, kellega ma pole suutnud mingit draamat kokku keerutada, on aga väga tore. Ühega neist lähen homme jälle kinno, whiiii. Ja kui mul igav on (mida küll eriti sageli ette ei tule), siis kirjutan sellesse raamatusse, mis meil üksteisele teadete jätmiseks on.

Ükspäev kirjutasin näiteks nii:

M! Väga tähtis teade sulle:

I'm Slim Shady

Yes I'm the real Shady

All you other Slim Shadys

are just imitating

So won't the real Slim Shady

please stand up

Please stand up

Please stand up

P.S. *** palus edasi öelda:

My loneliness is killing me

and I

I must confess

I still believe

When I'm not with you

I lose my mind

Give me a sign

Hit me baby one more time

Järgmine päev tööle minnes ja M-ile kalli tehes küsisin poolihääli, kas ta kirja luges.

"Minu meelest *** üritab sulle midagi öelda, aga ma ei tea, mida," ütlesin natuke murelikult.

"***-l pole vist aimugi sellest kirjast," ütles M naerdes.

Mis pole absoluutselt tõsi. Ta oli minu kõrval, kui kirjutasin, ja pärast lasin tal selle armulikult läbi ka lugeda.