*

Men. Not even once.

Mina olen oma peas juba läbinud terve protsessi. Ma olen aru saanud, et me ei sobi teineteisega üldse. Ja ausalt omaks võtnud, et minuga on väga raske koos olla. Ma olen mingis faasis liiga intensiivne ja suhtlen ning kirjutan liiga palju - ning osades asjades olen väga hoolimatu. Ütlen palju asju välja väga järsult ja teise tunnetest hoolimata. Mul on empaatiaga vahel probleeme ning ma oskan ainult ennast esikohale seada.

Kusjuures ma olin just need asjad enda jaoks välja mõelnud ja lugesin oma sotsiopaadi-raamatut, kui sattusin seal sellistele ridadele:

The closest analogue to a sociopath's love is probably the love of a child: intense, accepting, selfish.

Well, god damn it, mõtlesin ma raamatut kinni pannes. Need olid lihtsalt täpselt samad sõnad, mida ma olin enda kohta mõelnud: intensiivne, samas hoolimatu.

Siis püüdsin ma veel välja mõelda, miks ma kordagi selle pärast nutnud ei ole, ja jõudsin üllatavale järeldusele: ma ei nutagi kunagi meeste pärast, kellega väljas käinud olen. Küll aga olen ma nutnud nende pärast, keda ma endale saanud ei ole. Ma ei tea, miks see nii on. Need, keda ma endale ei saa, on minu silmis automaatselt kõrgemas staatuses, kuna ma neile ei meeldi.

Košmaar.

Mida ma tundsin, oli hoopis viha. Ma olin nii vihane. Minu jaoks on suht okei ise teisest mitte hoolida, aga mind nii vihastab avastus, et tema ka ei hooli. See on selline löök minu ego pihta :D 

Minu ego sai haiget, aga mina ise mitte.

Igatahes, ma jõuan läbida kõik need etapid ja analüüsid ja hakata vaikselt juba üle saama, kui tema kirjutab mulle absoluutselt hooletult: "Tsau, sa pole mulle ammu kirjutanud. On kõik hästi?"

Ja ma tunnen tahtmist keset Viru keskust valju häälega naerma hakata. Täiuslik näide, kuidas naised ülemõtlevad ja mehed alamõtlevad. Tema jaoks olid need päevad minu ignoreerimist lihtsalt kerge puhkus. Tore ju, kui telefon kogu aeg ei pinise. 

Veel sain aru, et tema maailmas on ta mingi imeline auhind, mida keegi teine peab taga ajama. Sa oled väga tore ja väga osavate kätega, aga seda sa küll väärt pole :D

Ma tahaksin, et suhtes inimesed mulle ausalt ütleksid, kas suhete saladus ongi see, et talutakse mingit mõttetut jama teiselt poolt ja pannakse iseennast tagaplaanile. Ma reaalselt ei usu, et ma kunagi seda suutma hakkan.