Kinolaupäev

Käisime töökaaslasega laupäeval kinos. Tuli nimelt välja, et ta on samasugune kinofriik nagu ma isegi ja käib kogu aeg midagi vaatamas, olgu siis kellegagi koos või üksi. Nii et otsustasime jõud ühendada.

Enne filmi näidati väikest animatsiooni merelindudest. Vaatasin selle ilusti vaikselt ära nagu normaalne inimene, ja peale seda küsis M kulmu kergitades: "Noh, mitte ühtegi kommentaari ei tulnud?"

Ise sa kutsusid endale häda kaela, mõtlesin, ja hakkasin patrama nagu tavaliselt: "Ma lugesin netist, et Dory ei leiagi lõpus oma vanemaid üles. See peaks lastele elu õpetama. Et mõnikord ei lähe kõik nii, nagu tahad."

M vaatas mind kahtleval pilgul, teadmata, kas uskuda või ei. "Miks sa loed netist igasugu asju?"

"Selles teekonnas on ka oma võlu," jätkasin ma, "kuidas Dory neid tabada püüab. It's all about the journey. Ja Nemo saab lõpus surma."

Film ise oli päris nunnu. Okei, nagu animatsioonid minu jaoks ikka on - suuri tundeid ei tekita. M mainis pärast, et tal oli vahepeal raskusi pisarate tagasi hoidmisega, millist muret minul küll ei olnud. 

Kuna saal oli lapsi täis, pakkusid nad ise vahele meelelahutust. Ühes stseenis kudrutas Dory oma ema ja isaga ja ta vanemad lubasid, et ei unusta teda mit-tee kuna-giii.

"Unustavad küll!" ütles üks väike tüdruk kõvasti ja nördinult üle saali, mille peale me itsitama hakkasime.

Kõige parem meel oli, kui M lõpus tunnistas, et oli filmi lõpupoole pead murdnud, kas ma tõesti rääkisin õigust ja nii see kõik lõpebki. Mul oli ülihea meel.

"Sa oled selline algaja!" ütlesin võidukalt.

"Aga siis tuli mulle meelde, et see oled ju sina, nii et vast siiski jama," lõpetas ta.

Peale filmi sõitis ta magama, sest oli just tulnud öisest vahetusest, ja mina sõitsin edasi kesklinna, et seal natuke tšillida ja ikka üks lopsakas kinolaupäev teha. Valisin "Tondipüüdjad", peamiselt selle naisnäitlejate pärast: Melissa McCarthy ja SNL-ist tuntud Kristen Wiig ning Kate McKinnon.

 

Põhiliselt ma arvan, et see film sobibki Saturday Night Live'i friikidele nagu mina. Hästi palju tuttavaid nägusid oli: seal oli veel Cecily Strong SNL-ist ja Michael McDonald, kes tegi MADtv-d... Ma ei tea, kas ta tavainimesele suurt midagi pakuks. Kristen Wiig ja Kate McKinnon olid muidugi võrratud ja lahedad vaadata, aga näiteks Leslie Jones, kes oli üks neljast peaosaliselt, konkreetselt häiris, sest ta ei oska näidelda! Ta teeb täpselt sama asja nagu kõigis SNL-i sketšides, oma ainsat rolli: olen suur valjuhäälne mustanahaline naine! Ja kõik. Ta on košmaarne. Ta ei oskaks näidelda ka siis, kui sellest ta elu sõltuks.

Ma ei tea, kes ta küll kinolinale pani ja miks.

Ja ka muidu jäi "Tondipüüdjad" minu jaoks keskpäraseks. Mingeid erilisi pärle sealt leida ei võinud. Üks hea stseen oli küll:

Kristen Wiig seletab ühele mehele, et äsja käis tema juures keegi Ed Mulgrave ja kutsus ta siia vanasse majja kummitust püüdma. Mees läheb näost valgeks: "Ed Mulgrave on juba viisteist aastat surnud!"

Melissa McCarthy kõrvalt läheb elevile: "See algabki! Viisteist aastat surnud mees käis meiega rääkimas..."
Siis ilmub Ed Mulgrave ise nende kõrvale. "Kes see siis on??" küsib Kristen Wiig ägedalt.

"Ah, see on Ed Mulgrave juunior, esimese poeg," ütleb mees õlgu kehitades.

"No see on ilmselgelt see, kellest ma rääkisin!"

Ma ei tea, minu jaoks oli see stseen võrratu :D

Kusjuures seal kinosaalis olid ka naljakad lapsed. Minu ees istus kolm varateismelist poissi, kel ilmselgelt oli asjade kohta oma arvamus, sest nad hakkasid juba reklaamide ajal peale. Ühes reklaamis karjuti kõigepealt suurelt: "Raha!", mille peale üks poistest hüüdis üle saali: "... on sinu elu!"

Tunneb juba maailma, mõtlesin ma.

Siis tuli "Kumm on seks" reklaam, mille peale sama poiss tõusis püsti, pöördus saali poole ja laiutas käsi. "Siin saalis on lapsed! Millised reklaamid!"

Teismelised poisid võivad vahepeal olla väga lahedad. Mõnikord on ühed kõige viisakamad kliendid töö juures teismelised poisid.