Eilne filmiõhtu oli meil küll pühendatud eesti menukale "Päevad, mis ajasid segadusse", aga kuna ma sõitsin Tartu liiga vara ja mul jäi aega üle, jõudsin enne veel ühe filmi ära vaadata: "Hr Õige" ehk "Mr Right".
Anna Kendrick mängib nunnut, natuke napakat neiut, kes on armastuses pettunud, aga õnnekombel kohtab oma Härra Õiget (Sam Rockwell). Kõik on super, kuni selgub, et tüüp on palgamõrvar. Küll endine palgamõrvar, aga minevik jälitab teda ja inimesi, kes temaga arveid õiendada tahaks, leidub küll ja veel.
See film oli nagu sõõm värsket õhku. Tempokas ja naljakas ja kohati isegi südamlik. Mulle meeldis dialoog. Tim Roth, kes mängis Sam Rockwelli kunagist paarimeest ja nüüdset vihavaenlast, oli väga hea.
Ja võitlusstseenid mõjusid päris võimsalt, kordagi kaotamata sellele filmile omast napakat huumorit. Härra Õige oli megalahedalt kiirete refleksidega.
Igatahes võin seda filmikest soovitada, mulle meeldis.
Siis haarasin kaasa Tiina ja Marili, tegime Ränduri pubis enne teist filmi aega parajaks ja naersime kogu aeg mitte millegi üle.
Sellest uuest eesti filmist, "Päevad, mis ajasid segadusse", olin ma lihtsalt nii palju kuulnud. Kõik rääkisid sellest ja arvustasid seda ning TeaterMuusikaKinos oli ka hiiglapikk arvustus.
Igapidi tore, et Tiina meid seda vaatama tiris. Mulle tegelikult räigelt meeldis see film. Väga ilus oli. Vahepeal naljakas, selliste asjade pärast, mis tegelikult ei peaks naljakad olema (nagu rullnokkade ülevõlli ropendamine või peategelase mureliku ema küsimus, kui ta noormeest jälle kuskilt kahtlasest kohast üles korjas, et koju viia: "Ütle, Allar, ausalt: Ega sa pederast pole?")
Ja päris tihti oli ta masendav. Need vanad majaloksud külakolkas, lagunevad välisfassaadid ja nõukaaegne mööbel... See perspektiivitus. Üks stseen, kus isa oma tuttavaga raha pärast tülitses, samal ajal kui kaks väikest tütart ja ema elutoas "Metsikut roosi" vaatasid ja teesklesid, et ei kuule. Košmaar.
Muusikale oli hästi palju rõhku pandud, kõlas üks üheksakümnendate megahitt teise järel. Kord laulsid kõik tegelased kaasa, igaüks omi asju tehes, kord oli laul lihtsalt taustaks... Hästi palju nostalgiat tekitas.
Näitlejatööd olid head. Hendrik Toompere Jr ja Juhan Ulfsak olid mõlemad võrratud. Hendrik Toompere Jr-l on kohe selline nägu, mida kaamera armastab. Hästi huvitav. Ja Juhan Ulfsakil on võrratu madal hääl ja üldse... kõik on tal olemas.
Sellele filmile heideti palju ette, et ta oli kunstiliselt hästi hea, aga sisu on natuke nõrk ja tegevust vähevõitu. Et liiga palju lihtsalt ilusaid kaadreid ja mõtisklemisi. Vot sellega ma isegi nõus ei ole, minu jaoks oli sisu ka täitsa piisavalt. Eks ta selline masekas ja aeglane oli, aga see on juba eesti filmi firmamärk.
Ma olen igatahes selle kinoelamusega väga rahul. Mõlema eile nähtud filmiga. Aga eesti film oli parem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar