Kassistent

Tulime Marili ja Tiinaga öösel kinost ja läksime Marili juurde. Marili korterikaaslasel on hiljuti varjupaigast kass võetud ning see osutus üheks kõige sõbralikumaks kassiks, keda ma kohanud olen. Ta tuli kohe korterikaaslase toast meie juurde, puges kõigile ja hakkas lambist nurruma. Absoluutselt antisotsiaalse Pääri vastand.

Kui me välivoodit hakkasime lahti tegema, tuli kass kohe appi.

"Pole vaja muretseda, assistent on kohal," ütlesin ma. "Või õieti kassistent."

Ma olin sellest uuest sõnast nii lummatud, et naersin tükk aega. Teised ei naernud.

 

Kassil oli kellukesega kaelarihm. Ta otsustas oma pärisperenaist ignoreerida ja tuli ööseks meie tuppa, magades Marili jalgade peal ja nurrudes üle terve toa. "Ma ei tee talle isegi pai," sosistas Marili.

Kui ma öösel vahetevahel üles ärkasin, kuulsin ikka ja jälle, kuidas kass kellukese helisedes ringi heljus ja oma toimetamisi toimetas... nagu üks väike karvane jõuluingel.

Hommikul ärgates avastasime, et Tiina oli ära läinud, tal oli varakult toimetamisi. Ainult pleed ja padi lebasid nukralt kokkupanduna maas madratsi peal. Viskasin Marilit pleedi ja siis padjaga, lootes ühte ergutavat hommikust padjasõda, aga Marili teeskles, et ta on surnud.

Wifisse sisse logides avastasin, et neil on isegi kassile oma wifi. Kui eksootiline!

Ja hiljem bussis Puhja poole sõites avastasin veel ühe kassi-nimelise wifivõrgu.

Lausa kadedaks võtab

Mu oma kass Puhjas varitses esikus, ootas, kuni ma kohvitassiga elutuppa suundusin, ja jooksis mulle hooga jalgu. Terrorist.