Kes hiljaks jääb, võib iseennast süüdistada

Käisime eile Nati ja Mikoga bowlingus.

"Puhkus mõjus sulle hästi," ütles Nati mind takseerides. "Hakkad juba inimese nägu minema."

Miko jäi hiljaks, nii et meie hakkasime juba mängima. Meile tuli just parajal hetkel meelde, kuidas ükskord suvel oli Nati ühele suveabilisele jauranud, et Miko pärisnimi on Mikroweiv ning Miko vaid hüüdnimi. Minu meelest jäi see tüdruk tookord ka uskuma... Igatahes, Mikroweiv on üks uskumatult andekas vaimusünnitis ning selle me Mikole mängus ka nimeks andsime.

Bowlingu töötaja õlitas kõrvalradu ning piilus meie tablood natuke hämmeldunud ilmega. 

Kuna Mikroweiv jäi hiljaks kõva veerand tundi, saime me peaaegu terve esimese mängu tema eest veeretada. Mõned õnnestunud löögid me ju Mikroweivi eest tegime, aga paar korda läks ikka täiesti renni, nii minu kui Nati poolt. Enda eest veeretades eos ei läinud renni, aga Mikroweivi eest... vaat kus lops. No kuidas nii hull sai??

Kui Miko lõpuks saabus, kehitas ta vaid õlgu, ei vaevunud isegi oma nime normaalseks vahetama ja veeretas lõpuni. "Siiralt on meil kahju, et sul siin vahepeal nulliringid on veeretatud," irvitasime me.

Mulle tegi Mikroweiv lõppeks ikka ära. Üldse kaotasin kõik mängud :(

Hiljem mõtlesime, et läheks kuhugi istuma... No kuhu küll? Olin endale vandunud, et oma vana töö juurde ma enam istuma ei lähe. Milleks minevikku vaadata? 

Seetõttu läksime muidugi töö juurde. Võtsime kaardid ja tagusime lihtsalt kolm tundi valetamist ja Unot mängida. Täielik košmaar.

Täna tulin ujumast ja kõndisin Nati majast mööda. Kaalusin natuke endamisi, kas saata talle sõnumit: "Seisan siin su maja ees. Stalker alert!" Kuid siis mõtlesin, et parem mitte, nagunii juba peab mind hulluks, saadab veel mendid kaela. Hetk hiljem nägin päris elus Natit endale vastu tulemas. Karjusin juba kaugelt: "Tulen just su maja eest sind stalkimast!" ja tegin talle kalli.

Katse olla normaalne: õnnestunud.