Eos ma ei maganud täna öösel vist üldse. Asjale ei aidanud kaasa ka see, et kesköö paiku helistas ja äratas mind uus tüdruk, et küsida, mis ukse turvakood on. Ma olin unesegane ja arvasin, et see on mu äratuskell, aga siis hakkas telefonist rääkimist kostma ja ma sain aru, et on alles kesköö, mitte kell seitse hommikul.
Panin oma asjad kokku. Väga minimalistlikult lähen, pole vist kunagi nii kergelt veel pakkinud. Viiepäevase reisi jaoks üks kott. Selline läpakakoti mõõtu üleõlakott.
Esiteks ma ei viitsi palju tassida ja teiseks on nii kuidagi lihtsam. Ei pea kaaluma, mida selga panna. Paned selle ainsa asja, mis sa kaasa oled võtnud ja asi ants.
Enesetunne on ka stabiilsem. Natuke tuim. On vist hea, et ma kõik oma emotsioonid niimoodi välja elasin. Mõnusalt tühi tunne on.
Meenutuseks üks kirjutis Natilt meie raamatus. Ma ise kirjutasin raamatu täiesti täis, igasuguseid endeid ja mõistatusi ja niisama torkeid töökaaslaste pihta. Nati tegi mulle tagasi ning sai valmis "Anne-Mai lehega". Põhimõtteliselt kogu leht oli sellest, kuidas mind ei saa vait sundida.
Lugesin seda ja minus hakkas vaikselt tärkama kahtlus... Kas ma äkki räägin liiga palju?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar