"Minu Peterburi"

Kuigi ma olen sellele blogile nimeks pannud "Mida ma hommikuks sõin", ei kirjuta ma kunagi, mida ma hommikuks sõin. Miks selline paradoks? 

Lubamatu.

Täna igatahes sõin ma järgmise kuningliku eine: apelsinimahl (veinipokaalist), tass teed, tass kohvi (miks ma nii palju joon?), üks wrap sulatatud juustu, tomati ja kurgiga, ning terve kuhi pisikesi muffineid, millele ma lopsakalt Nutellat peale määrisin.

Rõõmus algus päevale garanteeritud.

Nutellast veel nii palju, et see on parim. Ma ostsin eelmisel nädalal Nutella aseainet ehk mingit suvalist šokolaadikreemi Maximast, sest see oli Nutellast euro odavam. Nutella on kallis. Mingi suht väike purk on kolm eurot. Mul pole tavaks toidupoes kunagi hindu vaadata, ma lihtsalt kraban, mida tahan, ja tulen tulema (kuigi mul tõesti läheb toidu peale palju raha). 

Ja mis Nutellasse puutub, siis selle puhul ei vaata ka edaspidi hinda. Kui ma seda teist šokolaadikreemi sõin, siis mu reaktsioon oli kohe "Ei... See pole ikka see õige." 

Sain läbi sellise raamatu nagu "Minu Peterburi" Mailis Hudilainenilt.

Pean tunnistama, et esimene pool raamatust mulle üldse ei meeldinud. See oli väga negatiivne ja tiris endal ka tuju alla. Autorile ei tundunud Peterburis üldse mitte miski meeldivat: ilm, inimesed, valitsus, kombed, ametnikud, ülemus... Üldse mitte miski. Ja ta muudkui sõimas seda kõike, kuni lugejal jäi üle ainult mõelda: miks sa seal üldse elad, kui nii vastu hakkab?

Ühel hetkel koliski Mailis Eesti tagasi, rahunes natuke üksinduses ja otsustas Peterburile uue võimaluse anda. Nüüd läks raamat lõbusaks, sest Mailis muutis iseenda suhtumist ja vaateid. Ta sai aru, et kuigi varasemalt tundus, et välismaalast mitte keegi palgata ei taha, sest riik ja seadused on selle metsikult raskeks teinud, siis vaatavad tööandjad tegelikul vajadusel seadusele julgelt läbi sõrmede ja teevad mida vaja, et ta vastaval kohal töötada saaks.

Ta sai aru, et kuigi võõrastega ollakse tõrjuvad ja isegi ebaviisakad, siis omade ringi arvatud inimeste eest annavad venelased kõik ja on alati valmis abikätt ulatama. Ühesõnaga, väga nunnu.

Mulle meeldis eriti ühe peatüki nimi:

True dat

Selles peatükis tutvustab Mailis põhjalikult oma lemmik-joogikohti Peterburis ning räägib lähemalt, kuidas ühte päris õiget pubirallit läbi viia.

Mida rohkem ma seda raamatut lugesin, seda rohkem hakkas mulle tunduma, et see Mailis on ikka üks söakas naine. Andis vastu, kui miski ei meeldinud. Kord sõimas ta absurdselt oma rida ajanud valvelauaametniku läbi, kord kutsus bussis kedagi korrale... Ja talle meeldis oma vene sõpradega diskuteerida Vene riigi heade ja vigade üle. See tähendab, meeldis neile vastu vaielda ja neil meelega harja punaseks ajada.

Sealsamas joomispeatükis vaidlesid nad sõber Iljaga, kusjuures Mailis süüdistas, et Ilja vaatab Venemaad läbi liiga roosade prillide, ja Ilja süüdistas, et Mailis näeb ainult halba ja ei anna Peterburile võimalustki. Sõbrad tulid juba vahele, et jätke-jätke, aga nemad ei lasknud ennast segada, sest see oli neil selline väike traditsioon.

Hihi. Täpselt samal teemal jätkates: õhtul tuleb meil Marili ja Tiinaga filmiõhtu, aga mina võtan seda hoopis kui pidžaamapidu, sest ööseks jääme Marili juurde. Marilil on seal selline väike tahvel, kuhu nad korterikaaslasega üksteisele sõnumeid jätavad. Eelmine kord kustutasin kõik korterikaaslase teated ära ja kirjutasin sinna suurelt "Anne-Mai ruulib" ja "Yolo".

Kas ma kasvan kunagi suureks? Kas kasvan? Tehke oma panused!