Noh, minus ühtegi jumalat ei ole ega ela, aga ikkagi meeldis mulle väga üks katedraal Vilniuse kesklinnas. Otse Gediminase torni juures. See on lopsakalt suur ning, nagu me sisse piiludes avastasime, üliilus. Hästi toretsev ja seintel hästi palju pilte. Luusisime seal päris pikalt ringi ja ma vaatasin neid pilte. Minus tekkis isegi mingi kergelt pühalik tunne, kui Merily selle järsult rikkus, märkides, et Jeesusel on pildi peal metsikud kõhulihased ja et miks selline asi üles joonistatud on.
"Need on lihtsalt näha, sest tal ei olnud ju suurt midagi seljas," arvasin mina. "Ja ta muudkui rändas ringi, küllap oligi lihastes."
Merily vaatas hindavalt ka teiste pildilolijate muskleid, mis minus pühadustunde lõplikult kaotas, ja me läksime kähku välja.
Paar päeva hiljem jalutasime sama kiriku eest mööda, kui meid peatas kolm leedu noort ja küsis, kas meil on aega ühele küsimusele kaamera ees vastata. Eos meil oli aega, meil oli maa ja ilm! Üks noormees sihtis meid kaameraga ja neiu küsis küsimuse, öeldes, et see võtab ainult natuke aega ja ta tahab vaid meie esimest reaktsiooni. See oli neil mingi projekt ja nad pidid paljude inimeste vastustest midagi kokku panema.
Küsimuseks oli, mis tunne meis tekib, kui me astume kirikusse. Ma võtsin kohe initsiatiivi ja ütlesin, et üldiselt mitte mingi, sest ma ei usu jumalasse. Tüdruku ilme ei olnud just sõbralik.
"Aga," jätkasin ma enda selja taha osutades, "kui ma selles kirikus käisin, siis seal mulle igatahes meeldis. Väga ilus oli. Ma tundsin ennast seal hästi."
Siis oli Merily kord ja tema seletas, et temas ükski inimese ehitatud objekt pühadust ei tekita, sest need on kõik tehislikud. Ja neid ei peaks sellepärast ka kummardama või neisse kuidagi eriliselt suhtuma. Et kui tema üldse midagi kummardaks, siis näiteks puid, sest need on elusloodus ja hoopis nendes võib olla midagi püha.
Leedu tüdruk küsis nüüd juba kerge vaenulikkusega hääles: "Nii et mingid objektid võivad olla pühad, aga kindlasti mitte kirik? Et kirik kindlasti vähem?"
Merily argument oli esitatud nii viisakalt ja nii loogiliselt, et mina ka kõrval hämmeldusin selle reaktsiooni üle.
"Ei," seletas Merily. "Kirik mitte vähem kui teised ehitised. Ta on minu jaoks täpselt sama nagu ükskõik milline maja. Aga see puu," - ta osutas ühele puule meie lähedal - "selles on minu jaoks midagi erilist."
"Olgu," ütles leedu tüdruk. "Ma tahaks nii seda vestlust edasi viia, aga video jaoks oli meil vaja ainult seda esimest reaktsiooni."
Jätsime nendega hüvasti ja läksime ära, endal selge, et olime neid pahandanud. Leedu on ju katoliiklik maa.
Aga küsida tuleks ainult siis, kui tahad vastust kuulda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar