Deadpool

Viimase aja naljakaim filmielamus on minu jaoks kindlasti "Deadpool". Filmi valis Marili. Ma ise lihtsalt superkangelaste-žanri ei tee. Mitte kunagi. Aga Marili ütles, et sellel filmil IMDb-s väga kõrge reiting ning olingi juba eos nõus.

Ja ma lihtsalt naersin kogu aeg. Kogu aeg. Niipalju ma olin sellest filmist enne kuulnud, et pidi olema kiiksuga ning nimitegelane nagu pigem antikangelane. 

 

Kiiksuga oli ta küll eos. Ryan Reynolds mängis tüüpi, kellel on diagnoositud vähk ning kes on juba valmis oma surmaga leppima, kui talle pakutakse võimalust liituda ühe programmiga, mis võib ta elu päästa. Sealses salajases kliinikus suudavad nad ta vähist terveks ravida ja anda talle samas supervõimed.

Midagi läheb veits nihu ning lisaks supervõimetele peab Ryan Reynolds taluma julma piinamist ning ta välimus deformeerub kohutavalt. Ta põgeneb ja hakkab ülivihaselt endaga katseid teinud teadlast taga otsima, et talle kätte maksta. Et inimesed teda nähes ei karjuks, hakkab ta kandma maski ja vormi.

Eriti pull oli see osa, kus ta oli just endale nimeks võtnud Deadpool ning mõtles, millist kostüümi kanda. "Kindlasti ei tohi see olla roheline," ütleb ta. Ma oletan, et see on nali Rohelise Laterna nimelise superkangelase pihta, keda paar aastat tagasi Reynolds kehastas. See film oli vist läbikukkumine.

Algul kannab ta igatahes valget kostüümi, aga kuna ta kogu aeg ringi jookseb ja inimesi mõrvab, on see vereplekke täis ja neid on, teadagi, üliraske välja saada.

"Kanna hoopis punast kostüümi, lollakas," soovitab ta sõber, vana pime mustanahaline naine, ja nii ta õmblebki endale punase kostüümi.

 

Kogu film oli täis lihtsalt kõige haigemat huumorit. Sellist iroonilist ja sarkastilist ja lihtsalt kiiksuga. Minulikku huumorit. Mul oli vahepeal lihtsalt nii kummaline seda kuulata ja vaadata, sest see tuletas mulle mind ennast meelde. Deadpoolil oli ka lobapidamatuse sündroom ja ta ajas pidevalt kõiki oma lakkamatu jutu ja lollide naljadega närvi.

Ja häid tsitaate oli nii palju, et elus ei jõua neid kõiki üles kirjutada. Lihtsam oleks lihtsalt filmi käsikiri ette võtta.

Näiteks mõtiskleb Deadpool, kas ta pruut teda tema uue, deformeerunud välimusega siiski veel armastada võiks.

"Armastus on pime," lohutab ta vana pime sõber teda.

"Ei, sina oled pime!"

True dat.

 

Sada protsenti võib "Deadpooli" soovitada.