Ema valis meile juba varakult välja sellise teatrietenduse nagu "Midagi tõelist" Endla teatris. Seal mängisid Ago Anderson, Kadri Adamson ja Meelis Rämmeld ning ema ütles, et "Mere märgid" viimase kahega on üks ta lemmikutest teatrietendustest läbi aegade.
Ja nüüd on "Midagi tõelist" üks minu lemmikutest etendustest. See oli lihtsalt nii hea! Taas kord tore, kui keegi minu eest midagi vaatamiseks valib, sest ma ise valin mõnikord enda jaoks halbu asju. Teatrietendustest vaatan alati välja ainult komöödiaid, aga nendega võib tegelikult niimoodi puusse panna... Ei ole automaatselt nii, et kui kavalehel kirjas komöödia, et siis on naljakas. Mõnikord on katastroof. Ja ma ei tea, miks ma niimoodi draamasid kardan. Kardan vist, et on masendav.
"Midagi tõelist" ei olnud masendav. Ilus oli. Eluline ja ilus ja teravmeelne ja naljakas ja kurb ka vahepeal. Minu jaoks oli seal kõike.
Räägib see tükk - armastusest. Armastusest ja petmisest ja elust pärast surma inimsuhetest üldiselt. Algab see stseeniga, kus naine tuleb koju tööreisilt ja mees võtab ta vastu küsimusega, kus ta päriselt käis ja kellega ta meest petab. Sest tema oli naise asjade seast kogemata passi leidnud, mille naine kaasa oli unustanud võtta.
Kui algab järgmine stseen, saame teada, et esimene stseen oli pärit hoopis peategelase, näitekirjaniku Henry (Meelis Rämmeld) sulest. Teater teatris, kui meta. Ja seal naist mänginud näitlejanna (Ireen Kennik) on Henry naine päriselus. Nad tülitsevad metsikult ning naine näägutab teda, et ta ei ole talle tükis piisavalt head ja ilmekat osa kirjutanud.
Seesama motiiv - naine tuleb koju ja mees võtab teda vastu armukadedusstseeniga, sest on ta asjades sorinud ja midagi kompromiteerivat leidnud - kordub tükis ikka ja jälle, lõpus ka Henry isiklikus elus. See oli hästi huvitav.
Minu jaoks hakkas etendus elama siis, kui Kadri Adamson lavale astus. Ma olin teda päriselus näinud ainult bensiinijaamas süüa ostmas. Mitte laval, eks. Teadsin teda ainult Kättemaksukontori Marionina, mis on selline kergelt ullike roll. Aga ema oli varem öelnud, et teatrilaval on ta võrratu. Ja mis võrratu, ta on diiva! Mul jäi lihtsalt karp lahti, kui ma teda laval vaatasin. Tõeline diiva selle sõna parimas tähenduses. Milline figuur, kui ilus ta oli, tema ilmed, see, kuidas ta kandis kogu seda etendust... Tema ja Meelis Rämmeld. Sellest, kui hea oli selles tükis Rämmeld, sain ma aru alles lavastuse lõpuks. Ta pani ka ikka ennast hästi sinna sisse ja mängis kogu hingega.
Kusjuures esimese vaatuse lõppedes mulle jäi küll mulje, et mitte kellelegi teisele ei meeldinud kui mulle ja emale. Liis oli skeptiline, ringi jalutades ja isegi vetsus kuulsin laitvaid kommentaare. Üks neiu ütles teisele niimoodi irooniliselt: "Ilmselt olen mina liiga loll, et sellisest etendusest aru saada," nagu öeldakse, kui ütleja ennast tegelikult üldse lolliks ei pea ja lihtsalt arvab, et etendus on kräpp.
Teise vaatuse lõpuks tundusid meeleolud natuke muutunud olevat ja inimesed vist natuke leebusid. Liis näiteks arvas, et teine vaatus oli tugevam. Mulle samas meeldis just esimene rohkem.
Ja naljad. Minu jaoks oli selles etenduses nii palju naljakaid kohti, sõnakoomikat hästi palju, aga päris tihti olin ma ainuke, kes naeris.
Ilus-ilus-ilus. Kui teises vaatuses Henry ning Kadri Adamsoni mängitud Annie oma suhetest rääkisid, siis oli see nii mõtlemapanev ja nii ilus, et mul tahtis lausa pisar silmanurka tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar