Kõigepealt käisin jooksmas. Igal kevadel tuleb mul see tuhin peale ja ma käin korra või paar või kolm korda jooksmas. Loodan, et sellest tuleb harjumus.
Kunagi ei tule.
Nüüd olen ma alla andnud. Täna välja lipates ma isegi ei lootnud, et sellest midagi püsivat saab. Läksin lihtsalt sellepärast, et tore on ennast liigutada ja nii mõnus värskelõhnaline kevadõhtu oli.
Siis hakkasin joonistama. Kraamisin selle joonistama õpetamise raamatu välja, mille paar kuud tagasi ostsin. Raamat käskis mul hakata natuurist maha joonistama. Seda peab tegema võimalikult sageli, et käsi areneks ja silm hakkaks rohkem esemete detaile märkama.
Raamatus oli näiteks joonistatud üks ilus kausike paari ploomiga. Millegipärast arvasin kohe, et ma pean ka puuvilju joonistama. Kuigi tegelikult võinuksin joonistada mida iganes. Küünalt või laualampi.
Puuviljadest oli mul ainult banaani, ja ainult kaks tükki ja mõlemad olid üliküpsed ja isuäratavad. Nii, kui ma olin joonistama hakanud, taipasin, et olin teinud vea.
Need kuramused nägid lihtsalt nii head välja, et ma tahtsin neid meeletult ära süüa. Siin polnud juttugi joonistuse jätkamisest hiljem. Siin oli ainult üks teema: see võimalikult ruttu valmis saada, et ma saaks banaanid nahka pista.
Pole vist vaja öeldagi, et pilt tuli košmaarne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar